Kitarri kõlakaas tehakse kas kuusest või seedrist. Need on kõige levinumad materjalid. Neist viimane on kuusest veidi tundlikum igasuguste temperatuuri- ja õhuniiskuse kõikumiste suhtes.
Lõhkusin oma esimese Hispaaniast toodud meistripilli niimoodi: sõitsin kuhugi kirikusse kontserti andma ja oli 1. dets. Aastat ei mäleta, aga see oli üks esimesi külmi ilmu sel talvel. Pill oli autos ja kohvri sees. Lootsin, et kirikus on soe, aga miks ma seda lootsin, ei oskagi tagantjärgi öelda:) Igal juhul oli kirikus ilmselt 0-5 kraadi, mitte rohkem. Kohe aga sellest aru ei saanud.
Kontserdipaika minnes on alati esimene asi pilli kohver lahti teha, et kitarr harjuks temperatuuriga. Kui ma kohvri lahti tegin, läks 30 sekundit ja käis pauk ning pragu jooksis roobist servani 🙁 Kontsert ära ei jäänud ja mängisin selle pilliga veel paar aastat.
Sarnast lugu kirjeldab ka Julian Bream Tony Palmeri raamatus “A Life on the Road”, kus Bream sõitis üle Alpide kuhugi esinema ja kidra oli Volvo pakiruumis. Kohale jõudes oli pill katki, sest vahepeal mägedes oli olnud jahedam ja õhuniiskus teine. Enamasti ei juhtu aga pillidega midagi – lähevad häälest ära ja kui üles soojenevad, on jälle kõik ok. Vineerist pillid on täiesti lollikindlad – vineer koosneb ju kihtidest ja on suhteliselt stabiilne võrreldes täispuiduga.