Bluus on rahvamuusika, mis levis veel teise ilmasõja aegu USA lõunaosariikides nii „iidse” suulise pärimusena kui „moodsate” heliplaatide kaudu. Äratuntava struktuuri, kolmeminutise pikkuse ja pahatihti ka ametliku autori said bluusid just salvestamisel: lood tuli vormida etteantud pikkusele vastavaks ning selle määras toonase saviplaadi maht. Autoriks märgiti enamasti pala esitaja, aga vahel ka salvestaja või väljaandja – äri oli äri ka sada aastat tagasi.
Tekst: Andres Roots
Fotod: Siret Roots
Vanad bluusimehed ehitasid oma laulud igal õhtul uuesti üles ja voolisid neid vastavalt vajadusele. Plaadil kolmeminutine lugu võis külakõrtsis kesta kolm tundi. „Ehitusklotsidena” kasutasid nad rahvasuus ringlevaid tekstivormeleid, rütme ja riffe, segades neid raadiost või heliplaatidelt kuuldud „moodsate” elementidega. 1930ndate teisel poolel hakkas kitarribluusis levima turnaround ehk kannapööre – salmi või bluusiringi lõpetav käik, mis viib tagasi algusesse ehk edasi uude salmi. Järgnenud kümnendite 12-taktilise/3-duurilise bluusivormi võidukäik muutis turnaround’i bluusi lahutamatuks ja iseloomulikuks osaks.
Vaatlemegi nüüd mõningaid sedatüüpi riffe. Kui tehniliselt võttes kujutab turnaround endast V-IV-I-V liikumist bluusiringi lõpus, siis käesolevas kirjatükis keskendume selle magusamale osale, mis traditsioonilise bluusi puhul järgneb V-IV akordivahetusele, kuid mida on iseseisva struktuurilise elemendina edukalt rakendatud ka sootuks erineva ülesehitusega roki-, bluusi- ja džässipalades. Et lahtises D-s kasutatavad turnaround’id on teiste häälestuste sõrmestustest lihtsa vaevaga tuletatavad, tegeleme sedapuhku tavahäälestuse (E-A-D-G-B-E) ja lahtise G-ga (D-G-D-G-B-D). Eesmärk ei ole siinkohal kõigi võimalike turnaround-riffide kaardistamine, vaid lahkele lugejale iseseisvaks leiutamiseks suuna kättenäitamine.
