Muusikamess on selleks korraks läbi ja Kitarrikooli tiim õnnelikult Tallinnas tagasi. Kõik plaanid said täidetud ja kohtumised ilusti peetud. Põhiline eesmärk oli Kitarrikooli ingliskeelsele raamatu ja netikooli komplektile USAs ja Inglismaal müüjat leida ja näib, et üks suurimatest kirjastuskaladest võtabki vedu 🙂 Sellest aga lähemalt siis, kui asjad lukus.
Nüüd aga kitarridest, mida nägin ja proovisin. Hiinakad, liiga kuulsad ja ülehinnatud brändid mind ei huvitanud, minu huvi oli leida käsitööpille, millel pole suurt tööstust taga ja mida tehakse meistri rõõmust, mitte ainult ärihuvidest lähtuvalt. Ega polegi võimalik väikest kitarribrändi muidugi suureks äriks keerata, nii et enamasti selles nišis ongi fännid ja traditsioonidega kitarriehitusperekonnad.
Klassikalistest pillidest meeldis kõige rohkem Esteve perekond, kes on kitarre teinud 50 aastat, aga meistrite isiklik ajalugu läheb muidugi kaugemale. Nad on leiutanud mingi topeltkõlakaane sarnase asja, mis on viimasel ajal isegi liiga pop, aga võimaldab juba 1000-euroste pillide puhul sellist kõla, millega kõlbab ka laval käia. Salvestada vast ei maksaks, aga kontserdi teeks kindlasti ära. Minule meeldisidki kõige rohkem nende keskmise hinnaklassi kitarrid – 700-1500 EUR. Sealt edasi tulnud kallimad pillid väga ei üllatanud. Peale hispaanlaste keegi selliste hindadega käsitööpille ei teegi – 1000 eest juba saab midagi valida.
Tahtsin leida ka kvaliteetseid semihollow kerega pille ja eks neid on aastaid tootnud kõik kuulsad tegijad – Gibson, Ibanez, Gretch jne, aga minule jättis parima mulje uus tulija – soomlaste Westend Guitars. Hinnad on pigem kallid (2600 EUR on peaaegu iga mudeli hind), aga nende kontseptsioon ongi teha pille ilma kompromissideta ja neile, kes tõesti kvaliteeti hinnata oskavad. Minu lemmik oli mudel Jazz 17 P90. Arenduses on ka nende oma lampvõimendi, mis on just selle pilli jaoks tehtud – 50 w 1×12 tollise kõlariga combo. Võiks arvata, et sellise pilli ja vintage võimuga saab vaid jazzi ja bluesi mängida, aga tegelikult annab see komplekt ikka gaini nii kõvasti, et mängiks metalit ka, kui feedbacki ei kardaks 🙂 Selge see, et Eestis on neid raske müüa, aga igal juhul on tõsistel fännidel nüüd Kitarripoe kaudu võimalik Westendi pille osta. Õige varsti.
Elektrikatest ja akustilistest jätsid kõige parema mulje endiselt Visions in Guitarsi pillid, nii et ei ole häbi neid müüa – kvaliteet on super ja lahe on näha, kuidas noored brändid arenevad ja vaeva näevad. VGS läheb muide järjest kallimaks – midagi pole teha, pillid on head. Võimenditest vastab minu muusikamaitsele kõige rohkem Laboga – poolakate legend. Nendega mängivate bändide nimekirjas on muidugi kõvasti death metali tegijaid, aga ka näiteks Tommy Emmanuel. Hinnad on oma klassi tavalisest väikse nõksu võrra odavamad, aga paar tuhat eurot tuleb ikka headi jaoks varuda ja tonn cabineti jaoks ka. Combo saab nats odavamalt.
Ja jälle käisime Bootsy Collinsit (pildil) kuulamas. Seekord inimesed juba teadsid ja korralik mass oli kohale valgunud. Legend! Temaga koos esinesid Divinity Roxx, Blackbyrd McKnight ja TM Stevens. Keda funk huvitab, võiks kõik need nimed YouTubest üles otsida ja rõõmu laialt. Helen filmis ka veidike, aga hüppamise pealt 🙂