Lisaks kitarri õpetamisele on Ainar Toit on kitarrist ansamblites Titoks ja Dance-O-Phones ning nüüdsest ka raamatu autor. Sel sügisel ilmus kogumik Kitarriõpik, mis sisaldab eesti lugude seadeid kitarrile. Sel puhul juttu tegimegi, aga alustuseks palusin Ainaril rääkida oma muusikalisest taustast ja sellest, kuidas ta just kitarrimängu juurde jõudis.
Tekst: Kristo Käo, Fotod: Sohvi Viik, Rene Jakobson
Muusika juurde jõudsin juhuslikult, kuna minu peres teisi muusikuid ei ole. Olin teises klassis kui sõber rääkis, et läheb muusikakooli katsetele, sest tahab hakata saksofoni õppima. Ma siis mõtlesin, et “Oh, väga kihvt! Lähen ka kaasa, vaatan, mis seal muusikakoolis tehakse.” Kui küsiti, et mis pilli õppida tahaksin, tundus klaver põnev. Klaverit aga tahtsid ka paljud teised õppida ja olin esimene, keda klaveriõppe osakonda vastu ei võetud. Sisseastumiskatsetel jätsin endast siiski hea mulje ja pärast katseid kutsuti hoopis akordionit õppima. Muusikakoolis õppimine meeldis mulle nii väga, et Põltsamaa muusikakooli lõpetasin nii akordioni (2007) kui ka kitarri erialal (2010). Siinkohal tervitaksingi enda akordioniõpetajat Reet Sesterit ja kitarriõpetajat Reigo Tõnissoni! Aastal 2015 lõpetasin Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia jazzmuusika osakonna ja 2017 omandasin magistrikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Viljandi Kultuuriakadeemia jazzmuusika pedagoogika ühisõppekaval.
Väga raske on teha valikut, et milline muusikastiil siis kõige enam meeldib. Mulle on alates lapsepõlvest meeldinud erinevad muusikastiilid ja erinev muusika. Üks hetk kuulan Oz Noy bluusi soolot ja järgmine hetk mängib Danny Gatton või Stochelo Rosenberg. Nii palju head muusikat on maailmas, tahaks kõike mängida ja nautida.
Oled aja jooksul õppinud erinevate õpetajate juhendamisel. Mida sa õpetaja juures hindad ja kas püüad ise samamoodi õpetada või vastupidi, mingeid asju vältida?
Õpetajateks on mul olnud Peep Peterson, Reigo Tõnisson, Ain Agan, Mart Soo, Jaak Sooäär ja mitmed teised erinevates suvekoolides ja meistriklassides. Olen kõigilt palju õppinud! Õpetajate puhul hindan kõige rohkem õpilasega hea suhte ja sideme loomist, et õpilase ja õpetaja vahel oleks usaldus. Samuti õpilasele sobiva ja motiveeriva materjali leidmist. Iga õpilane on eriline ja talle tuleb läheneda individuaalselt. Metoodika, mis sobib ühele õpilasele, ei pruugi sobida teisele. Ise pooldan väga repertuaari valimisel sisemise motivatsiooni kasutamist, et lood ja materjal saaks kiiresti omandatud ja õpilase areng oleks tema võimetele vastav. Niimoodi võtab repertuaari otsimine ka kauem aega. Aga õpetajana on rahulolu alati palju suurem, sest näed, et lugu läheb õpilasele korda ja ta leidis midagi sellist, mida ta varem kuulnud ei olnud.
Kus sa praegu õpetad ja kuidas see töö sulle meeldib?
Praegu õpetan Jakob Westholmi muusikakoolis, Gustav Adolfi Muusikakoolis ja Raasikul Pääsulinnu huvikoolis. Enne seda töötasin 10 aastat Põltsamaa Muusikakoolis. Õpetajatöö on väga lahe. Kogu aeg kohtab uusi tegusaid noori, kelle entusiasm on nakkav ja motiveerib ennast ka. Ühtlasi on igal õpilasel erinevad soovid ja mured, kas siis repertuaariga seoses või mängu tehniliste võtetega, mis sunnib ennast ka harjutama ja uusi asju õppima. Pillimäng on äge, igav ei ole! Alati on lugude hunnik, mida oleks vaja selgeks õppida! Õpetajana pean suurimaks võiduks, kui õpilane mind piisavalt, et tahab jagada minuga enda muresid ja rõõme. Mõne õpilase jaoks on see lihtne ja loomulik, teise jaoks võib see usalduse tekkimine võtta aega mitu aastat.
Mäletan enda õpetamise aegadest hästi, et õpetades süveneb tahtmine ka ise muusikat teha, sest oskused, mida õpilastel veel pole, on meil, õpetajatel, juba olemas. Jutusta veidi oma tegevusest muusikuna: kus ja kellega esined, salvestad ja millised on plaanid.
Hetkel kõige rohkem esinemisi on mustlas-jazzi ansambliga Titoks. Tihti käime esinemas ka koos fantastilise laulja Susanna Aleksandra Veldiga, kellega mängime itaalia, prantsuse, eesti ja inglise keelseid hitte. Dance-O-Phones nimelises ägedas tantsumuusika bändis mängin samuti. Teisi projekte on veel, aga eelpool mainitud ansamblitega tegutsen praegu kõige aktiivsemalt. Selle kitarriõpiku avaldamine võttiski kogu minu energia, nüüd natukene tõmban hinge ja hakkan uusi plaane pidama.
Sooloartistina olen välja andnud kaks instrumentaalmuusika plaati, mida aeg ajalt ikka ETV saadetes “Osoon” ja “Prillitoos” kuulda võib:
https://audiohooks.com/releases/explorers/estonishing-folk-guitar.html
https://audiohooks.com/releases/broadcasters/those-who-know-know.html
Ehk olekski aeg kolmandaks sooloplaadiks.
Kuidas hindad kitarristi eneseteostuse võimalusi Eestis, kas tegevust jätkub piisavalt?
Eesti muusikamaastik on väga mitmekülgne ja lai. Samal õhtul on võimalik väga erinevat stiili live muusikat kuulata ja see igal juhul rikastab kultuuri. Eestis on tore elada ja muusikat teha, ilmselt seetõttu tuleb siia ka teistest riikidest muusikuid elama. Tegevust on piisavalt.
Eestis ilmub kitarrimängijatele mõeldud trükiseid pigem harva, aga sina oled just välja andnud noodiraamatu seadetega. Räägi sellest.
Kõik sai alguse siis kui olin 13-aastane ja just olin hakanud kitarri õppima. Olin terve aasta kitarritundides käinud ja siis vanaisa pakkus välja, et ma võiksin vanaema sünnipäeval sugulastele paar lugu kitarriga mängida. Mõtlesin, et hea küll, mängin siis Matteo Carcassi “Andantino.” Kohe, kui olin loo sugulastele ära mänginud, kõlas vanaisa suust: “Väga tore! Aga kas sa mõnda Eesti lugu oskad ka mängida?” No muidugi mängisin siis ühehäälselt “Juba Linnukesed” loo meloodiat, aga maru kehv tunne oli küll. Carcassi lugu kõlas mahlaselt, sest seal oli bass, meloodia ja mõned lisahääled. “Juba Linnukestes” oli lihtsalt meloodia. Sama lugu on mul raamatu tagakaanel ka kirjas, sest sain sellest kogemusest kõvasti motivatsiooni. Tahtsin, et teised ei peaks samas olukorras olema. Sellepärast said seaded tehtud just Eesti lugudest.
See raamat on mõeldud kitarrisõpradele, kellele meeldib üksi mängides kõlada nagu terve ansambel. Kitarriõpikus on mõned kerged seaded, nagu näiteks “Kus on minu koduke,” “Suvi kestab veel” ja “Pistoda laul,” aga ka keerukamad nagu “Nõia elu,” “Ühega miljoneist,” “Et sa teaks,” “Ei ole öeldud lihtsalt tuulde” ja terve hulk keskmise raskusastmega seadeid. Raamatut tegema hakates ei suutnud ma üldse ette kujutada kui palju see kõik aega võtta võiks. Mõtlesin, et teen mõned seaded ära ja ega seal midagi muud väga vist ei olegi vaja teha, aga kõik võttis mitu korda rohkem aega kui plaanitud. Lõpuks viimastel nädalatel tegelesingi ainult sellega, et lugude pealkirjad ja autorite nimed oleksid ühel joonel, sama fondiga ja et miski ei näeks veider välja.
Kuna raamatus on ainult üks mu enda kirjutatud lugu ja mõned rahvalaulud, siis palju aega kulus lugude autoritelt õiguste küsimisele ja autoriõigusi omavate pärijatega suhtlemisele ja nendelt lubade küsimisele. Kõik planeeritud lood kahjuks raamatusse ei jõudnud. Olen kõikidele autoritele ja autoriõiguste pärijatele väga tänulik, et nad lubasid enda muusikat minu kitarriõpikus avaldada! Siiani on tagasiside raamatule olnud positiivne, inimesed tunnevad, et selline materjal on vajalik. Uue raamatu jaoks on mõtteid juba tekkinud küll, lihtsalt vaja seaded Sibeliusse sisestada.
Mis sa arvad, miks on nii, et kuigi kasvõi Amazonis on müügil tuhandeid kitarriõpikuid, siis me kirjutame neid muudkui juurde? Mis tüüpi materjalidest sa ise mängija ja õpetajana puudust tunned?
See on raske küsimus, olen ise Amazonist kümneid raamatuid tellinud ja tellin järjest juurde. Vahepeal teen sõpradele nalja, et mul on isiklik raamatukogu nimega Ainar Toit Noodikogu. Raamatuid tehakse ilmselt sellepärast koguaeg juurde, et igal õpetajal on oma stiil ja oma lemmiklood, millega ta näeb head arengut õpilaste pillimängus. Samas iga päev antakse välja järjest rohkem uusi lugusid ja õpilased soovivad ka neid õppida. Seega on loogiline, et õppematerjali on kogu aeg vaja juurde toota, sest repertuaar on pidevas muutumises. Kitarr on muidugi hea pill, sest erinevalt klaverist saab kitarril sama meloodiat või akordi samas oktaavis mängida mitmest erinevast kohast ja kitarri keelte häälestust on võimalik muuta lihtsa vaevaga. Tänu sellele on võimalik kasutada arranžeeringutes erinevaid kõlavärve ja lahtisi keeli, mida teistel pillidel on keeruline seadetesse lisada. Kõige rohkem tunnen isiklikult puudust tuntud välismaa lugude lihtsatest fingerstyle seadetest.
Hooandja kampaania läks sul edukalt. Kui kellelgi ununes raamatu “Kitarriõpik: Eesti laule sellest ja eelmisest sajandist” toetamine, siis kuidas ta nüüd su uue raamatu omanikuks saaks?
Hooandja kampaania oli tõesti väga edukas ja läks üle ootuste hästi! Esialgsest summast kogusin 140% enam. Rohkem infot kitarriõpiku kohta leiab internetist www.ainartoit.ee ja sealt on võimalik ka raamat endale tellida. Raamatupoodidest seda kitarriõpikut praegu ei saa.
