Kitarrimuusika sõpradele pole vaja tutvustada, kes on Ain Varts. 70ndatel alustanud ning 80ndatel end ansamblites Propeller, Kaseke, In Spe ja T-Klaas tuntuks mänginud kitarrist on hinnatud stuudiomuusik, projektipillimees ning viimasel ajal eeskätt kitarripedagoog.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor
Kuigi Aini pillikogusse kuulub kümneid kitarre, on ühel instrumendil nende hulgas eriline koht – Washburn Hawk teenis Vartsi põhipillina ligi 20 aastat.
„Kui olümpia ajal Linnahalli stuudiotehnikat hangiti, siis tegutses seal üks Soome ärimees, kes oli Washburni maaletooja ja tõi hiljem selle pilli lihtsalt näidiseks kaasa. Kuna kitarr oli nii hea, siis me saime temaga kuidagi kaubale, aga see käis väga keeruliselt: osaliselt rublades, osaliselt valuutas,” meenutab Varts. „Seepeale tahtis Riho [Sibul] ka sama pilli ning mõne aja pärast saigi selle, kusjuures pillide seerianumbrites on vaid kaks numbrit vahet. Kasekese plaadil mängisime mõlemad nende kitarridega.”
Hawk ja kogu Wing-seeria, mille too koos lihtsama Raveni ning kõrgema klassi mudelitega Falcon ja Eagle moodustas, oli märgilise tähendusega ka Washburni jaoks – 1883. aastal Chicagos asutatud firma tooteportfellis olid need alles esimesed elektrikitarrid. Pille toodeti 1978–1984 allhanke korras Jaapani tehastes, mis olid selleks ajaks tõestanud, et suudavad valmistada Gibsoni ja Fenderi kitarride korralikke koopiaid.
Wing-seeria instrumentidele on omane Gibson Les Pauli elektriskeem (kaks humbucker-helipead koos kolmepositsioonilise lüliti ning tooni- ja helitugevuseregulaatoritega), ainulaadne profileeritud saarest valmistatud teravate sarvedega korpus (selles kontekstis ebatüüpiline puiduvalik), ilmselt Fender Telecasterist inspireeritud sillakonstruktsioon (keeled läbi kere) ning pigem BC Richi või Alembicuga seonduv läbi kere ulatuv kael (neck-through). Omal ajal oli kahtlemata tegu innovaatilise disainiga, mille juuri tulebki ilmselt otsida Jaapanist – paljud samaaegsed Matsumoku tehases toodetud Aria Pro II mudelid olid väga sarnase konstruktsiooniga.
Ain Vartsi 1981. aastast pärinev pill rabab nii kere miniatuursuse kui ka massiivsusega ja äratrööbatud välimusega. Viimast ei tuleks siiski imeks panna, arvestades kitarri soliidset iga ning seda, mil määral tööhobust ekspluateeritud on – korra on murdunud isegi pilli kael. Peale selle on Ain, kes teeb ka enamiku hooldustöödest – alustades lihtsast seadistamisest kuni helipeade vahatamiseni –, aja jooksul ise kitarri täiendanud. Pilli algsed keelepingutid on asendatud lukustuvatega, elektriskeemi on lisatud lülitid, mis võimaldavad humbucker’eid lülitada ühe mähise (single-coil’i) režiimi, vahetatud on sadulad ning originaalhelipäid asendavad juba ammusest ajast Seymour Duncani humbucker’id.
„Käisin ansambliga Radar Bratislavas džässfestivalil. Berliinist Bratislavasse toimetas meid IL-18, turbopropellerlennuk, mis tegi nii kõva müra, et kõrvad olid tagantjärele tükk aega lukus. Pärast seda lendu jäid kitarri helipead vilistama, sest müraga kaasnenud vibratsioon oli neis mähised lahti raputanud, tekkis mikrofoniefekt ja need tuli välja vahetada,” selgitab Varts.
Nüüdseks on kasutatud muusikariistade turul võrdlemisi alahinnatud Hawk delegeeritud varukitarri seisusesse ning Aini põhipilliks on kujunenud 1996. aastal furoori tekitanud summa eest soetatud roheline Brian Moore MC/1p. Selleks on hea põhjus.
„See on universaalne pill, millega saab kätte kõik Strati- ja roki-sound’id, peale selle on tal kangisüsteem ja seda on väga hea mängida,” on Varts rahul. „Kuna ma olen küllaltki suurel määral projektipillimees, siis on vaja mängida seinast seina muusikat. Nii see tegelikult ongi – ega ma ühegi kindla stiili mees pole, rohkem tuletõrjuja tüüpi, ja selleks sobib kõnealune kitarr suurepäraselt.”
Artikkel ilmus ajakirjas “Kitarr” 1/2011
Vaata ka videot!
