Kitarrimänguks piisab lihtsalt kitarrist. Mugava mänguasendi saavutamiseks kasutatakse siiski õlarihmu, jalatugesid, pillitugesid, käetugesid ja võibolla midagi veel. Mudeleid ja tootjaid on erinevad ja ehk ongi mõtet korra vaadata, mida siis pakutakse.
Tekst: Kristo Käo
1. Õlarihm on rohkem akustilise ja elektrikitarri teema, aga on ka neid, kes mängivad rihmaga klassikalist pilli. Eestiski esinenud Jorge Cardoso mängib püsti oma tervise tõttu, kuid ajastu instrumente kasutav duo Maccari/Pugliese mängib püsti pigem stiili pärast ja tundub päris mõnus: http://www.youtube.com/watch?v=JHtSQvxz2wc (mängijaid näitab veidi aja pärast). Mõtlen ka, et peaks katsetama. Klassikalisel pole rihma jaoks kinnitusi, aga saab ju panna.
2. Jalatugi on peamiselt klassikalise kitarri puhul kasutatav abivahend. Enamasti on nad kokkupandavad, aga meil Kuressaare muusikakoolis olid kunagi ka täispuidust välja lõigatud pakud, mida siis kitarriorkestri esinemiste puhul kartulikotiga kohale tassiti. Kaasaegsed jalatoed on metallist ja reguleeritava kõrgusega. Tellisin hiljuti Kitarrikooli ka prooviks puust toe, aga ei midagi erilist, lihtsalt ilusam. Jalatoega hakkavad õppima peaaegu kõik kitarriõpilased.
3. Kitarritugi on arvestatav alternatiiv. Ta asendab jalatuge ja tulemuseks on õige asend, kuid mängija jalad jäävad mõlemad põrandale. Põhimõte on hea – keha asend on sümmeetriline ja nii on mugav istuda. Jalatoe puhul läheb keha balansist välja ja paljud saavad endale aastatega valutava selja või õlad. Küll aga on kunst selles, et leida kitarritugi, mis pilli ka õiges asendis hoiab. Mõni tugi on hästi lihtne, näiteks Gitano. See sobib väga hästi jalg üle põlve mängijale, aga mitte eriti klassikalise asendi jaoks. Kinni hoiab ta end muide korralikult ja teda ei pea kunagi kitarri küljest ära võtma, sest saab kokku voltida. Mul on kodus ka sarnase põhimõttega plastmassist junn, mille miinuseks oli nõrk konstruktsioon ja üks iminapp Gitano kahe asemel — see tuli pidevalt küljest lahti. Keerulisemad toed kasutavad koguni kolme või nelja iminappa. Kõige popim paistab praegu olevat Ergoplay. Seda olen aastaid kasutanud ja meeldib väga. Laste mudel on veidi teistsuguse ehitusega ja kitsam. Mõni kitarriõpetaja paneb algusest peale sellisega mängima.
Iminappadega kitarritugi saab kinnituda vaid siledale pinnale. Seepärast tuleb shellaciga lakitud pillidele panna kleepsud. Enamasti on need tugedega kaasas. Iminapad saavad ka ükskord otsa – kuluvad ära. Siis saab tavaliselt neid eraldi juurde osta. Halb muidugi, kui esinedes see asjandus lahti hüppab ja sind keset lugu lolliks teeb. Jalatugi on selles suhtes lollikindel.
Wikipeedias on isegi eraldi artikkel, mis paneb ritta järgmised kitarri- või jalatoed:
- Traditional adjustable guitar footstool
- Dionisio Aguado‘s tripode.
- Paul Galbraith‘s endpin.
- the Guitarest by De Oro Music. Stainless Steel, Heavy Duty/Long Life Suction cups, Fits in any case. Hand-made in Canada. Versatile and easy to adjust. Great for any Steel and Nylon-string guitar.
- A-Frame: Made in USA. Suction cup based. Plastic/Velcro/Cloth.
- Classical Guitar Support
- Arm-n-Track: Made in England? Suction cup based. Wood or plastic models.
- Dynarette: Made in Sweden. Cushion. 2 sizes available.
- Guitar Efel: Made in Czech Republic. endorsed by Štěpán Rak. Suction cup based. Plastic.
- Ergoplay: Made in Germany. Suction cup based. Metal.
- Gitano: Made in Germany. Suction cup based. Metal. Used by Carlo Marchione, Andrew York, Antigoni Goni, etc.
- Gracie Guitar Stands: Made in USA. Metal guitar stand.
- Neck Up: Made in USA. Suction cup based. Leather.
- Ponticello: Made in Germany. Suction cup based. 3 sizes available.
- Slider Straps: Made in USA. Ergonomic Straps.
- Liikanen’s Classical Guitar Knee Support: made in Finland, wood.
- Suction Support: Made in Canada, wood.
- Suction cup style finish in Sapelle Mahogany: Handmade in Australia.
- Tenuto Guitar Support: Made in Canada, rests on the knee and supports the guitar, custom manufactured, with parts available and two styles. Online sales available.
Noh, siin on uurimist pikalt. Dynarette stiilis patju siin Tallinnas keegi õmbles. Mõned aastad tagasi oli korraks pop, mul endalgi vedeleb kusagil. Aga tundus liiga ebakindel. Jällegi — põhimõte on väga hea, aga asi peab ka reaalse lahingu laval välja kannatama, seal ei loe tervis midagi, vaja on asi ilusti ära teha. Kui aga harjutad ühtmoodi ja pärast esined teistmoodi, siis ega see ka vist väga õige ei ole?
sellele gitano hinnale võiks nulli lõppu panna ja ikka saaks asja täie raha eest