Novembri lõpus Viljandi Pärimusmuusika Aidas toimunud kontsert „Kitarr pärimusmuusikas” oli mu viimase aja vingeim muusikaline elamus. Laval oli korraga 9 kitarristi (kuigi Karl Laanekask mängis esialgu kitarri asemel hoopis väljuhäälset banjot), kõigil omapärane mängustiil, lavaline olek ning muidugi isikupärased lood.
Tekst ja fotod: Laurits Leima
„Kontserdile eelnes kahepäevane seminar, kuhu kogunesid muusikud, kes mängivad või on kunagi mänginud pärimusmuusikat,” rääkis ürituse eestvedaja Jalmar Vabarna ja selgitas, et üritus kasvas välja soovist kitarril pärimusmuusika mängimisse pisut särtsu juurde tuua.
„Iga kitarrist õpetas teistele oma lugude kaudu mõnd endale meeldivad teemat. Kõigilt oli midagi kõrva taha panna,” rääkis Vabarna. Seminaril ja kontserdil osalenud Kristjan Priks noogutas kõrval agaralt: „Huvitav oli vaadata, kui palju on neid asju, millega ma pole ise tegelenud, ent ometigi keegi huvitub neist!”
„Robert Jürjendal õpetas teistele avatud keeltel kandlestiilis mängimist. Villu Talsi lähenes natuke üldisemalt ja selgitas, kuidas teiste pillidega mingeid lugusid mängitakse ja kuidas seda kitarril teha saaks. Markus Rantala näitas aga, kuidas kogu aeg ei peagi nii ilusasti mängima,” tõi Vabarna naerdes mõned näited.
Kontsert kui kaunis lapitekk
Meeste häälest kostub möödunud paarile päevale mõeldes rahulolu. On ka põhjust, sest seminarijärgsele kontserdile kogunenud sadakond kõrvapaari kuulis äärmiselt erinevaid kitarriste väga erinevate lugudega, mis ometigi uskumatult hästi kokku kõlasid.
Rahvas kuulas vahepeal hinge kinni pidades, siis jälle kaasa elades ja naerdes, kui laval vahetusid Andre Maakeri improvisatsiooniline „Lauliku lapsepõlv” ning banjot mänginud Karl Laanekase ameerikaliku hõnguga „Imeliku polka”.
Hinge jäi kriipima vaid see, et kuna mängijaid oli nii palju, mängisid nad vaid ühe, äärmisel juhul kaks lugu. Alles jõudis keegi mängima hakata ja juba oligi uus mees laval! Olukorda parandasid kontserti lõppu jäetud ühislood, kus kõik mehed taas pilliga lavale tulid.
Uuel aastal uue häälestusega
„On dilemma, kas mängida eesti pärimusmuusikat standardhäälestuses või keerata see paigast ära, et lahtiste keelte burdooni lisaks saada,” arutles Vabarna ning teatas, et järgmisel aastal toimuva seminari teemaks ongi plaanis võtta palju kirgi kütnud „erinevad häälestused”.
„Loodetavasti jõuab siia mu Rootsi õpetaja Mattias Pérez, kes mängib tihti avatud hääletusega,” kergitas Vabarna järgmise aasta osalejatelt saladuskatet, vihjates lisaks ka sel aastal osalenud kvinthääletuse „maaletoojale” Robert Jürjendalile.
