Võiks arvata, et Metro Luminal oli omal ajal sensatsioon – kui mõelda, et bändi kajadega üleujutatud kitarripartiid ja endassevaatav lüürika panid juba 80ndate lõpul uduseid ümberlindistusi pidi levides südamed kaasa põksuma, said mantrateks huultel ning hoidsid ära nii mõnegi enesetapu… Aga ei.
Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Foto: Allan Vainola raamatust „Inventuur”
Sest asjaosaliste sõnul oli 1988. aastal Rainer Jancise ja Allan Vainola varasema ansambli Ükskõik järel sündinud Metro Luminal kõigest üks paljudest pungiskeene pinnasest võrsunud tähelepanutaotlejatest. Ning sealjuures kindlasti mitte see kõige nõutum nimi. Kuid nagu Rainer Jancis on meenutanud, tähelepanu äratati: „Pidevalt oli kuulda Immo Mihkelsoni piiksumist, et oleme nagu U2, Allanit võrreldi Henry Laksi ja Urmas Alenderiga. Ise arvasime, et teeme täiesti omanäolist muusikat.”
Tegidki, kuid valel ajal ja vales kohas. Metro Luminali 80ndate lõpu lugudes kohtusid Rainer Jancise kajakõlaküllane kitarr, selle all Kalle Nettani kindlalt tiksuv-tuksuv bass, Kristo Rajasaare isikupärased trummid ning kõige kohal hõljus Allan Vainola ulg. Teistmoodi ei oska seda igatsusest ja valust luudesse lõikavat laulmismaneeri iseloomustada. Päris joigumine see ju polnud, kuigi selles oli midagi pea sama ürgset.
Aga ajal, kui punk oli põhiline, hevi lahe, disko ikkagi oluline ja ühiskond paisu tagant pääsemas, polnud sellel kõigel suuremat kõlapinda. Bände tegutses tollal teisigi ja ehk illustreerib Metro Luminali positsiooni nende seas Allan Vainola minek Vennaskonda kitarristiks. Vainola on meenutanud, et esiteks olid Vennaskonnas sõbrad juba ees ja teiseks tundus see laheda ja toimiva bändina − et siis miks mitte? Võite ise arvata, kumma esineja ajal oli 18. detsembril 1990 Tallinna 32. keskkooli aulas rohkem rahvast, kui nad mõlemad seal koos mängisid…
Metro Luminali esimese, 1988. aastal kogunenud koosseisu rütmigrupi moodustasid hiljem ka Vennaskonnas kitarri mänginud Jüri Klyszejko ning trummar Herk Haug Vainola koolibändist Ajutine Valitsus. Et Jancis käis tollal Otsa-koolis, tulid uued liikmed trummar Kristo Rajasaare ja bassist Kalle Nettan sedakaudu.
„Salvestasime „Coca Cola” 1991. aasta kevadel Linnahallis, enne kui Allan Vennaskonnaga Soome läks,” meenutab Jancis. Materjali pidi välja andma kooperatiiv Kuldnokk, kuid paraku suri selle plaadifirma boss ära ja „Coca Cola” jäi riiulisse. Tollal napilt paarikümneaastastel kuttidel kulus Elmu Värgi käe all materjali sisse- ja kokkumängimisele seitse-kaheksa päeva. Albumimaterjal, tänapäeval ilmselgelt üks Eesti roki tüvitekste, oli bändil prooviruumist ja esinemistest ammu selge, vormistamise vaeva ning huvitavaid kohtumisi Värgi värvika isiksusega Jancis seetõttu ei mäleta. „Lood on kirjutatud peamiselt 1988−89, esimesed 1987,” meenutab Jancis, jättes tagasihoidlikult täpsustamata, et oli siis nii 18−19aastane. Pikemalt peatub ta tehnilistel üksikasjadel: „Kitarriks oli mul siis Peavy Falcon. Põhiplokk oli Ibanezi Digital Delay Bossi Chorus ja Ibanezi Tube Screamer, wah-pedaali polnud.”
Sissemängitud materjal jäi seisma. Levides mitteametlikult kassettidel, pälvis see bändi tutvusringkonnas vastakaid arvamusi. Põhiline süüdistus: Linnahalli sound. „Coca Cola” otsutati välja anda 1995. aasta kevadel. Kuna algul plaanitud joogikujunduse kasutamine polnud teostatav, võeti rohelist pihustivärvi, võõbati kassetikarbid seestpoolt ära ja nii ta jäigi värvitud karbis salapäraseks kassetiks vähestes kodustes muusikakogudes…
Loe edasi ajakirja kevadnumbrist (Kitarr 6/2013)
20. septembril kontsert Rock Cafes!!!
Vaata ka videokatkendit Rainer Jancise sünnipäevalt:
