Noortebändil algab juba 13. aasta. Iga muusikasõber on kindlasti märganud artiste ja ansambleid, mis on nende aastate jooksul konkursilt esile tõusnud. Meenutuseks pöörame pilgud kolme viimase aasta võitjate poole.
Tekst: Kristi Teras
Fotod: pressifotod
Mida Noortebändi konkursil osalemine on teile kogemusena andnud?
Heiko (Sibyl Vane): Pärast Noortebändi on sündmused arenenud kuidagi iseenesest. Mäletan, et me valisime kahe konkursi vahel, kuhu oma värske lindistus saata. Nendeks olid Eesti Laul ja Noortebänd. Ega me ei tea, kuidas teisel konkursil oleks läinud, aga praegu tundub, et tegime õige valiku. Vahetult pärast Noortebändi võitu saime plaadilepingu I love You Recordsiga, Mark, meie trummar, sai sponsorlepingu taldrikutetootja Murat Diriliga ja hiljuti võeti meid vastu ka Rootsi kitarritootja Hagströmi perekonda. Võib öelda, et on olnud tormiline ja üllatusterohke aeg.
Henri (Slippery Slope): Noortebänd muutis meie bändi tegemisi pöördumatult – eelkõige just tuntuse koha pealt. Kontserdikorraldajad on meid märganud ning esinemiskutsed on tulnud eelkõige Noortebändi võidule tuginedes. Oleme andnud väga palju meeldejäävad kontserte.
Egert (Slippery Slope): Lisaks oleme saanud juurde palju enesekindlust. Oskame lava ja publikut nautida rohkem kui kunagi varem.
Risto (X-Panda): Võit andis meile samuti palju enesekindlust, et samas suunas edasi tegutseda. Pealegi, võit tuli tol hetkel veel instrumentaalset muusikat viljelevale bändile, mida oli endalgi raske uskuda. Pärast konkurssi oli kindlasti tähtsaim sündmus meie debüütalbumi „Flight of Fancy” (2011) ilmumine. Loomulikult oleme ka palju eri kohtades üles astunud, peale Eesti ka Lätis ja Leedus. Tulemas on kontserdid Hollandis Promotioni festivalil ja Lätis koos ansambliga The Watch.
Milline on olnud bändi kõige tähtsam esinemine ja kuidas selleni jõudsite?
Heiko: Ilmselt oli see esimene sõit Riiga, I Love You baari. Toomas Olljum oli meid lätlastele soovitanud ja nii sõitsime esimest korda Lätti esinema. Vaatasime seintel I Love You Recordsi artiste ja mäletan, et Helena tegi veel nalja, et päris lahe oleks, kui meie plaat ka siin ilmuks. Umbes pool aastat hiljem saigi see kuidagi tõeks. Eks Helena väljaütlemised kipuvadki lõpuks täide minema.
Henri: Minu jaoks on üks meeldejäävamaid esinemisi Tartus Genialistide klubis, kus jagasime lava Elephants From Neptune’iga. Saal oli kaasaelavat publikut täis, mis andis meilegi veel topeltjõudu. Lava ees oli näha isegi mosh pit’i, mida meie stiili puhul just tihti ei juhtu.
Egert: Kõige tähtsamad olid tõenäoliselt R2 Live ja TMW Rock Cafés − viimase saime auhinnana Noortebändi võidu puhul.
Kaarel (X-Panda): Üks eredam hetk oli ilmselt Volbriöö müsteeriumil, kus mängisime Tartu kaarsillal ja kaare pealt lasti samal ajal õhku ilutulestikku. Seda olevat jälginud 10 000 inimest.
Millised seigad ja õppetunnid on salvestamistest meelde jäänud?
Helena (Sibyl Vane): Kõige olulisem on endale selgeks teha, mida sa salvestusel tahad saada ning prooviruumis ja kodus seda harjutada. Niisama mütsiga lööma minna pole mõtet, iga noot on arvel. Viimase hetke emotsiooni ajel midagi muutma hakata pole ka mõtet, sest iga ebakindel noot kõlab tervikust välja. Mulle tundub, et esimene album oligi meile kõigile suur õppetund. Nüüd juba teame, millele rõhku pöörata, et stuudios läheks kõik lihtsamalt ja läbimõeldumalt.
Risto: Jõudsime järeldusele, et oma muusikalise visiooni elluviimiseks tuleb peale instrumendi valdamise mõista ka kõiki muid ansamblisse kuuluvaid pille ning saada aru nende funktsioonidest. Ja selleks et kõik visioonid ka albumil realiseeruksid, tuleb olla produtsent, helirežissöör, manager, disainer jne. Samuti selgus, et kuigi albumi valmimise graafik oli korralike ajavarudega ning kõik kuupäevad pigem “üles” ümardatud, siis sellest jäi ikka vajaka. Ette tuli igasuguseid asju, millega algul ei osanud arvestada. Seega enda arvates vajalik ajavaru tuleks veel omakorda kahega korrutada, siis peaks õnnestuma.
Egert: Iga loo salvestamine on üks paras seik ja tagantjärele õppetund, mida on sõnadesse keeruline panna. Praeguseks oleme lindistanud lõplikult neli lugu, millest nüüd viimane tuleb kohe-kohe välja koos järjekorras teise muusikavideoga. Tõenäoliselt algabki meie seiklus just nende järgmiste lugude lindistamisega.
Milline oleks teie parim soovitus alustavale bändile?
Heiko: Et mitte saada lõpetavaks bändiks, tuleb teha väga palju tööd ehk teisisõnu tuleb ennast harida ja mitte ainult muusikaliselt. Suhtlemisoskus, teadmised muusikatööstusest, kontaktid ja loov mõtlemine on väga olulised selleks, et kestma jääda. Samas aga tuleb ennekõike teha tööd oma muusikaga, sest kui pole loomingut, ei piisa ka kinni makstud promost või tutvustest. Lõppvaliku teeb ennekõike kuulaja, selleks aga on vaja väga häid laule kirjutada.
Helena: Hästi palju tuleb oma mina kõrvale lükata ja teiste bändiliikmetega arvestada. Lõpuks veedad sa bändiliikmetega peaaegu kogu oma aja. Proovis, tuuritades, kus kõik peavad olema pead-jalad koos nii autos, ööbimiskohas, laval kui ka lava taga. Uut materjali tuleks kogu aeg juurde teha, sest see arendab laulukirjutamisoskust ja ka bändi ennast. Prooviruumis tuleks veeta võimalikult palju aega, et üksteist muusikuna tundma õppida. Samuti võiks ka aeg-ajalt südant puistata, sest enamik inimestest ei oska mõtteid lugeda. Rääkimine võib päästa paljustki.
Tamar (X-Panda): Rohkem tööd, vähem loba!
Henri: Tuleb teha seda, mis meeldib, ja kui piisavalt pühenduda ning õigete eesmärkide nimel tegutseda, tulevad ka tulemused.
Meenub teile mõni värvikas seik konkursilt?
Heiko: Esmalt meenub mulle tohutu pinge finaalis. Üritasime säilitada rahu ja keskenduda oma muusikale. Konkurents oli äärmiselt tugev, ja kuigi me ise olime valmis selleks, et me ei võida, pingutasime kõvasti. Kuigi tegemist oli äärmiselt lühikese esinemisega, tegime igaks vooruks enne neli-viis õhtut järjest proovi. Tagasi vaadates võib öelda, et pingutus lisas võidule väärikust.
Helena: Mulle meenub ka tohutu närvipinge. Lava taga püüdis mu närve laulu ja idamaiste rütmidega rahustada samal aastal võistlustules olnud ansambli Uebanda liige.
Egert: Igal esinemisel on kola tassimine eranditult värviline seik. See tuleb ikka ja jälle päris tihti meelde.
Risto: Bändi jaoks oli kindlasti üsna meeldejääv moment, kui esitasime konkursil kohustusliku kaveri Malcolm Lincolni loost „Siren“ ja meie laulja sõnad ära unustas. Õnneks ei löönud ta verest välja, vaid leiutas oma keele ning laulis salmi edukalt lõpuni.
Millised on teie ambitsioonid ja sihid ning kui pikka tulevikku bändile prognoosite?
Heiko: Ambitsioonid ja sihid on pigem unistused, aga kui neilt saladuskate maha rebida, kaotavad nad sära ega kipu täituma. Ilmselt seepärast soovitakse ja unistatakse ikka salaja. Pealegi, eestlased on alati tohutu lootja rahvas ja ennekõike nauditakse üksteise läbikukkumisi. Seega ei ole meie eesmärgid kuigi avalikud. Aga eks tööplaan on igal endast lugupidaval bändil sama. Ennekõike on oluline endale selgeks teha, kes sa oled ja mida sa teed, ning seejärel teha kõik vajalik, et unistused täide viia.
Helena: Tundub, et päris paljud unistused ongi juba täitunud. Õnneks oleme piisavalt ambitsioonikad ja ainult nende täitunud unistustega ei piirdu.
Henri: Me oleme kõik omavahel parimad sõbrad, seega bänditegemise lõpp praegu küll ei paista. Kindlasti on ees takistusi, mis seotud töö ja tulevaste õpingutega, kuid bänd sellest kindlasti katki ei jää. Samuti tahaks õigel ajal Euroopas ühe suurema tuuri ära teha ja miks mitte ka teistel mandritel esineda.
Risto: Kuna me sobime muusikaliselt väga hästi kokku ja oleme samuti parimad sõbrad, siis bändi lõppu me veel niipea ei ennusta. Ambitsioon on loomulikult kirjutada uus plaadimaterjal ja see salvestada – sellega ka praegu vaikselt tegeleme. Kindlasti anname ka palju väliskontserte ning töötame üleüldiselt ja mitmekülgselt bändi arendamise nimel.
Milline oleks parim kingitus teie bändile?
Helena: Ilmselt see, kui kontserdile tullakse ja sellega meie muusikat toetatakse.
Egert: Praegu oleks vist parim kink üks suur furgoon või minibuss, kuhu tehnika sisse mahuks. Tihti kipub põhiprobleemiks kujunema just asjade transport.
Tamar: Kindlasti see, kui me saaksime elatuda oma muusikast, plaadimüügist ja esinemistest.
Artikkel ilmus ajakirja sügisnumbris (Kitarr 8/2013)
