Arpedzho on murtud akord. See tähendab, et akordihelisid ei mängita korraga, vaid eraldi. Arpedzhot mängitakse paljude pillidega ja tegelikult tuleb see sõna itaaliakeelsest sõnast ‘arpeggiare’, mis viitab harfi mängimisele. Kuid arpedzho on näiteks võimalus akorde mängida ka meloodiapillidel, millega mitut nooti üheagselt mängida ei saa (puhkpillid näiteks) Loe rohkem Wikipediast.
Kitarril on arpedzho üks põhitehnikatest. Seda mänguvõtet kasutatakse nii akustilistel kui elektrikitarridel ja väga erinevates muusikastiilides. Tavaliselt mängitakse arpedzhot sõrmedega, aga saab ka medikaga. Paljud kitarrisoolod koosnevad akordide arpedzhodest, saatefaktuuridest rääkimata.
Üks põhjus, miks arpedzho on kitarrimuusikas nii levinud, on see, et sellega on suhteliselt kerge jätta muljet virtuoossest mängutehnikast. Põhimõtteliselt on nii, et kui suudad sõrmedega lauale trummeldada, võid kitarril teha midagi sellist:
Ainus probleem, mis sul võib tekkida, on see, et käelaba hakkab liikuma ja käsi hüppama. Liigutada tuleb ainult sõrmi, aga selle tehnika õppimiseks tuleb enamasti minna tagasi päris algusesse. Kitarrikooli Akordsaate kursuse III tase õpetabki, kuidas arpedzhoga algust teha. Esimene harjutus on selline:
Okei, kui selline sõrmitsemine on arpedzho, siis misasi on fingerstyle? Ikka samamoodi kõik näpud käigus ju? Või on need kuidagi natukene omavahel seotud
Fingerstyle on eraldi kitarrimängu viis oma tehnika, võtete ja muusikaga. Arpedzho on üldmuusikaline termin, mis tähendab akordihelide eraldi mängimist ja ka fingerstyle kasutab seda võtet usinalt.
Fingerstyle omapäraks on see, et mängitakse korraga nii saadet, rütmi kui meloodiat. Sama tehakse tegelikult ju ka klassikalise kitarriga, aga mõlema käe tehnika on veidi erinev, samuti on pillid erinevad ja lõpuks ka muusika täiesti erinev.