Neljapäev, november 21 2024

Emil Laansood võib pidada esimeseks Eesti kitarristiks, kelle mängu on salvestatud stuudios. Juba 1957. aastal märgib Õhtuleht, et Laansoo on esinenud raadios kitarripaladega, kus ta korduslindistusi kasutades mängib üksipäini viit kitarripartiid.

Tekst: Arne Rütter
Fotod: Kris Moor ja erakogu

Hiljem ilmub ka heliplaat pealkirjaga „Estraadipalu neljale kitarrile” (Melodia, 1979), mis sisaldab kolme Laansoo arranžeeringut:

Popurii Raimond Valgre viisidest,
A. Pahmutova „Geoloogid”,
Raj Kapoori muusika helifilmist „Härra 420”.

Ilmselt tuleb seda lugeda esimeseks Eesti kitarristi sooloplaadiks.

Eesti Raadio instrumentaalansambel tegutses Emil Laansoo juhtimisel üle 20 aasta (1954−1975). Valter Ojakääru sõnul uskus Laansoo, et peale Stalini surma peab midagi muutuma ning oli esimene, kes püüdis jalga pisut paotunud ukse vahele saada.

Laansoo eeskujuks sai 1949. aastal USAs tegevust alustanud George Shearingi kvintett, kelle tunnusfaktuuriks olid klaveri plokkakordid koos kitarri ja vibrafoniga. Paraku ei saanud ta ansambel ringreisidel kasutada maarahvamajade vigaseid ja häälest ära klavereid ja seetõttu tuli koosseisu hiljem muuta. Ansamblit saatis algusest peale suur menu. 1957. aastal käidi koos Georg Otsaga Moskvas külalisesinemistel, kus anti viis kontserti, ja suure menu tõttu kutsuti neid ka Kremlisse Soome peaministri Fagelholmi auks korraldatud vastuvõtule esinema.

Järgmisel aastal ilmus ajakirjas „Pilt ja sõna” artikkel Laansoo ansamblist ja juuresolevatel fotodel on ta kitarriga, mis meenutab väga Gibson ES-150t. Just sellise pilliga mängis ka Chuck Wayne George Shearingi kvintetis. Vahemärkusena olgu öeldud, et f-kujuliste kõlaavadega nn džässkitarre hakkas esimesena tootma Gibsoni firma 1933. aastal ja 1936. aastal lisati sellele mudelile ka helipea. Raske uskuda, et enne sõda oleks mõni neist kitarridest Eestisse jõudnud. Tšehhoslovakkia Cremona firma Lignatone’i bränd jõudis Eestisse 60ndatel, kuigi Moskvas ja Leningradis võis neid koopiapille ilmselt ka varem müügil olla.

Kust pärines siis Laansoo archtop-kitarr?

Tõe väljaselgitamiseks võtsime ühendust Laansoo tütrepoja, helilooja Märt-Matis Lillega, kelle omanduses on see kitarr praegu. Ja mis selgus – pilli sees on korralik meistrimärk „Joh. Hing 1945. a”. Tegemist on seega tuntud viiulimeistri August Kristali kunagise kaastöölisega. Kuigi peale sõda keelustati eratöökodade tegevus, siis arvatavasti jõudis ta Gibsoni koopia veel enne seda valmis teha. Me ei tea, kui kaua tuli viiulimeistrit veenda, et ta nõustuks valmistama kitarri „eriprojekti” järgi. Igatahes on kitarr valmistatud hoolikalt ja ilma meistrimärgita oleks olnud väga raske selle päritolu määrata. Siiski üks pisiasi eristab seda firmapillist: Johannes Hingi kitarril on kael kinnitatud kruviga täpselt nagu vene kitarridel, Gibsoni pillidel on kael aga külge liimitud.

Loe edasi ajakirjast (5/2012)

Previous

Ajakirja KITARR esimese hooaja pakk - hea kingitus

Next

Plaaditurg vallutab iga kuu alguses Von Krahli baari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also