27. novembril oleks 60ndate hipiajastu mõjukaim ikoon, laulja, kitarrist ja saundivõlur Jimi Hendrix saanud 70aastaseks. Laupäeval, 1. detsembril tähistasid Tallinnas Von Krahli baaris legendi juubelit kohalikest ja suure lombi tagustest muusikutest koosnevad tribüütbändid.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Lavale astusid:
* Gimme Hendrix (Urmas Vare, Toomas Kengsepp, Jaanus Raudkats, Eimel Kaljulaid)
* CryBaby (Halvo Liivamägi, Alar Kriisa jt)
* Emil Rutiku Experience (Compromise Blue ja noor trummigeenius Rauno Pella)
* Ja rahvusvaheline bluusikombo: Dramamama kitarrist Laur Joamets, Jamaica päritolu bassivirtuoos ja vokalist James Werts aka Plookie ning ilmakuulsa groove-rokkbändi Rival Sonsi trummar Michael Miley. Muuhulgas valiti Michael “Mike” Miley Music Radari edetabelis kõigi aegade parimaks trummariks. Mike osales ka selleaastase Noortebändi konkursi žüriis.
Krahli jõudes üllatas mind tõsiselt kohaletulnute vanus. Tavaliselt näeb Krahlis üpris noort publikut, ent seekord oli kuulama tulnud vähe vanem seltskond. Mu sellekohase märkuse peale kostis keegi, et jaa, kui Jimi oleks elus, tuterdaksid siin 70aastased keppidega vanamehed. Ühtki nii eakat küll näha ei olnud, kuid keskeale lähenevaid inimesi oli küllalt. Kontserdi edenedes jõudsid kohale ka nooremad Hendrixi austajad.
Kui lavale tuli Tartu bänd CryBaby, oli publik juba üsna soojaks mängitud. Bändi laulja Alar Kriisa teatas pidulikult, et kontserdi korraldaja Raul Ukareda oli nõudnud, et kõik bändi liikmed oleksid kained. Tema paraku enam eriti kaine ei ole ja ilmselt läheb tal seekordne esinemine tasuta tööna kirja. Alaril olid siiski üllatavalt head vokaalsed võimed. Lisaks mängis ta ka suupilli ja mitte kehvemini kui viimati Krahlis kuuldud Kanada bluusilaulja ja suupillistaar David Rotundo. Hiljem suitsunurgas pärisin Alarilt, mis värk tal selle Johnny Ramone’i soenguga on? Selgus, et ta lõikab oma juukseid ise. Nimelt juuksuritega olevat alati üks ja sama jama, et kui juuksed juba lõigatud, siis juuksur ehmatab: “Oih, päris lühike sai!”
Ent siis koperdas lavale vananev Harry Potter − bluusimaailmas tuntud 
ka kui Emil Rutiku. Potter asetas oma kargud trummi najale, istus mikrofoni ette ja küsis rahvalt, kuidas tuju on. Publik oli ilmselt Potteri uuest imidžist ehmunud ega julgenud väga kõvasti lärmi lüüa. Kuid Emilit inimeste kaastundlikud hõiked ei rahuldanud ning mõningate ergutuskõnede tulemusel kisas publik viimaks, nagu oleks lavale saabunud 70aastane Hendrix ise.
Pärast esimest lugu uuris Rutiku, kuidas rahvale nende kuulus trummar meeldis. Välja kuulutatud kuulus trummar Michael Miley ei olnud küll veel lavale saabunud… Kedagi ei tahetud siiski päris haneks tõmmata, sest Compromise Blue koosluses esines seekord kohalik trummigeenius Rauno Pella.
Lõpuks saabus lavale rahvusvaheline seltskond: Michael Miley, James Werts ja Laur Joamets. Šokolaadimees Plookie (nagu ta enda kohta irooniliselt ütles) andis kohe oma viiekeelse bassiga tuld ja publik oli sillas. Mulle jääb siiani arusaamatuks, miks Eestis ükski bänd niimoodi bassisoologa ei alusta. Kas kohalikud bassimehed siis nii ei oska?
Aga Joamets keevitas mõnuga ja ega trummarilgi polnud viga − maailmastaari kohta. Kuivõrd ma trummimaailmast suurt midagi ei taipa, siis keskendusin pildistamisele ja rõõmustasin, kui mees jäi fotole nagu American Psycho − pulk käes nagu nuga…
Lisalugu plaksutati välja ja see oli veel eriti vinge. Trioga liitus Raul Ukareda ja kuni Raul oma kitarrijuhtmega mässas, kommenteeris rastapatsides Plookie kadedalt: “Raul is losing his hair“. Tõsi.
Poole loo pealt trügis lavale Alar Kriisa ja tegi suurepärase suupillisoolo ning publik oli vaimustusest peaaegu põlvili.
/…/ Long live Hendrix!
Laigitavad ja täägitavad fotod asuvad Kitarrikooli Facebooki lehel.
Fotogalerii:
