Pärnust pärit Sibyl Vane oli üks neist bändidest, mis otsustas möödunud aastal osaleda üle-eestilisel noorte muusikute konkursil Noortebänd 2011. Võit toodi koju.
Nüüd lõpetab Sibyl Vane oma esimest plaati, mis peaks ilmavalgust nägema novembris. Varsti algavad ka esimese muusikavideo võtted.
Tekst: Imre Kaas
Fotod: Sibyl Vane, Kris Moor
Heiko Leesment: „Lindistame seda plaati otse ja ausalt, nagu me live’is kõlame. Me ei kasuta nipitamistehnikat ja loobume lisamast efekte või asju, mida meil muidu pole. Viimasel ajal on stuudios olnudki nii, et me küsime üksteiselt – kas oled ikka kindel, et seda kohta ka muidu nii mängid? Kõik peaks olema ehe ja aus. Nii nagu tavaliselt laval.”
Kas olete nüüd tagantjärele rahul, et läksite Noortebändile osalema?
Helena Randlaht: „Muidugi oleme!”
Heiko: „Vastupidist on vist raske väita. Kuigi meile tundus eelnevaid aastaid vaadates, et ehk oleme selle konkursi jaoks pisut vanad. Meil oli valida kahe vahel – kas salvestada midagi uut ja minna Eesti Laulule või minna „What’s My Name?”-iga Noortebändile. Kui sügiseks selgus, et midagi uut meil pole, läksime Noortebändile. Edasine on juba ajalugu.”
Kas sel aastal lähete siis Eesti Laulule?
Heiko: „Me võtsime vastu otsuse, et me ei lähe. Me oleme lihtsalt liialt hõivatud plaadi esitlemisega ja ma ei saa lubada, et teeksime sellesse pausi. Eesti Laul nõuaks aega, mida meil pole.”
Mis teiega siis pärast Noortebändi võitu sündis? Uus plaat on tulekul, ilmselt on olnud ka rohkelt esinemisi?
Helena: „Jah. Pärast seda võitu oligi meil esinemisi kohe igal nädalavahetusel ja olime paar-kolm päeva järjest sõidus. Mõnel päeval oli isegi mitu esinemist järjest.”
Kuidas sündis Sibyl Vane?
Heiko: „Mina ja Helena mängisime sellises bändis nagu John Stuart Mill. Nõustusime millalgi esinema ühel kontserdil, kuid meie tavapärane laulja ei saanud Tartust koolist ära tulla. Otsustasime, et Helena võiks laulda ja kutsusime Margi trumme mängima. Põhimõtteliselt tegime bändi vaid üheks korraks. Helena siis arvaski, et oleks hea mõte panna meile eraldi nimi − Sibyl Vane − ta oli just Dorian Gray portreed lugenud. Tegime selle kontserdi ära ja rahvale meeldis. Järgnenud suvel tundus siiski, et meie teed viivad lahku – erinevatesse linnadesse. Kui aga sügisel avastasime, et oleme kõik endiselt Pärnus, otsustasimegi, et hakkame seda tegema. See oli üks esimesi proove, kui Helena tõi kaasa loo „Whats My Name?”. See muutis kogu arusaama, mida me peaksime tegema ja bändi stiil hakkas välja kujunema. Siis oli selge, et Helena peab veel lugusid kirjutama.”
Olete bändis kolmekesi. Kas te pole kunagi tundnud, et peaksite mõne muusiku juurde võtma?
Helena: „Mõtlesime küll selle peale.”
Heiko: „Varasemalt tahtsid mõned inimesed juba ise bändi tulla. Üks tahtis sünti mängida ja tekkisid mõned kitarrikandidaadid. Aga meile meeldiski see inimeste reaktsioon – et me oleme just kolmekesi. Üldiselt tänapäeval keegi ju kolmekesi bändi ei tee.”
Tundub uskumatu küll − võluda kahest instrumendist ja trummidest välja mulje, et laval on rohkem muusikuid kui tegelikult.
Heiko: „See ongi bänditegemise võlu, et kui kolm inimest üksteist täiendavad. Me nägime John Stuart Milliga, et kahe kitarristi puhul on keeruline mängida, kui puudub oma helimees. Tundmatus kohas ei tee suvaline helitehnik vahet, kumb kitarr on lead ja milline neist peaks rohkem esiplaanil olema. Siis tekkisidki probleemid. Kolmekesi olemine välistab sellised küsimused ja igaühel on kindel roll.”
Helena, mis pillidega Sa mängid?
Helena: „Mul on praegu Godin Progression. Ja Richmond, mis on samuti Godini all. Mingit sügavat ajalugu neil pole. Aga kõige esimene kitarr oli mul must Ibanez, nagu ikka (muigab).”
Kas oledki keskendunud elektrilistele pillidele või oli ka akustiline periood?
Helena: „Eks koolis sai ikka akustilist kah mängitud. Oli selline nailonkeeltega mõnus juust. Pärast aastat läksin elektrikitarrile üle.”
Kas võib siis öelda, et oled pigem iseõppija?
Helena: „Põhitõed sain selgeks, kui käisin õpetajate juures, aga edasi on kõik tulnud omal käel. Kogemused arendavad.”
Millised on teie muusikalised eeskujud?
Helena: „Pigem neid ei olegi.”
Heiko: „Me oleme lihtsalt niivõrd erineva muusikalise taustaga, et ühist ja otsest eeskuju ei saa välja tuua.”
Heiko, milline on siis Sinu muusikaline taust?
Heiko: „Olen enne Sibyl Vane’i mänginud peamiselt erinevates punkbändides. John Stuart Mill oli juba rohkem mainstream. Aga pigem olen selline roki, metal’i ja pungi juurtega. Trummar Mark hakkas näiteks mängima hoopis Michael Jacksoni järgi ja Helena on hair-metal’i, bluusi ja kantri taustaga. See kompott on päris tugev – meil on erinevaid seisukohti ja lähenemisi, mida omavahel selgeks vaielda.”
Kuidas näeb üldse välja teie lugude kirjutamine?
Helena: „Mõtlen mingi põhja välja ja lähen sellega kohale. See on hullult toores, lihtsalt akordid − mõtled, et ehk akustiliselt kõlab enam-vähem hästi. Kogu töö läheb edasi prooviruumis ja lõpuks ei pruugi see enam üldse samamoodi kõlada. Pigem on meie lugude kirjutamine ikka ühislooming.”
Heiko: „On olnud lugusid, kus esialgsest versioonist jääb alles vaid refrään ja kogu muu osa kirjutatakse juurde. Piiranguid me üksteisele ei sea, aga üle sõita teistest ka ei tohi. Hääletus on demokraatlik.”
Milline on teie hinnangul Eesti muusika hetkeseis?
Heiko: „On päris huvitav aeg, kus avalikkuse huvi äratab muusika, millele varem tähelepanu ei pööratud. Kui oli kunagi Terminaatori hiigelaeg, siis tekkis igale poole väikeseid Terminaatoreid. Ja kui tuli Tanel Padar & The Sun, tekkis igale poole väikeseid The Sun’e. Praegu on tänu elektroonilisele muusikale ja ehk ka tänu netiajastule asjad muutunud. Tänased bändid ei kõla enam sellisena, mida keegi juba kusagil teeb.”
Intervjuu ilmus ajakirjas Kitarr 4/2012
Kuula ka Noortebänd 2011 võidulugu:
