Väike ja vaikne Viljandi on tõeline festivalilinn. „Rock Ramp” on karmima muusika pillerkaar, Viljandi pärimusmuusika festival etnousku melomaanide palverännaku sihtpunkt ning Viljandi vanamuusikafestival kindel kvaliteedimärk kõigile varajase muusika sõpradele. Juba viiendat aastat seisab nende ja teistegi Viljandis toimuvate muusikapidude reas ka Viljandi kitarrifestival. Meile räägib festivalist ja eesti kitarridžässist festivali kunstiline juht Ain Agan.
Tekst: Joosep Sang
Fotod: Urmas Volmer
Mis on Viljandi kitarrifestivali eesmärk? Kuidas ta paigutub teiste kitarriga ja džässiga seotud festivalide kõrvale?
Nii nagu iga ettevõtmine, vajab ka Viljandi kitarrifestival käimalükkamist. Püüdsime enne esimest festivali oma näo ja ideoloogia enam-vähem paika panna. Otsustasime, et korraldame festivali ja selle sees noortele, tudengitele mõeldud kitarrilaagri. Soovisime, et festivalil oleks esindatud üks kitarri sugulaspill ja musitseeriks palju eesti muusikuid. Et oleks Tiit Pauluse nimeline noore kitarrimängija stipendium, mingi eriline suurvorm või koosseis ja et igal aastal oleks kavas mõni maailmatasemel esineja. See kõik on pea igal aastal ka õnnestunud.
Kas kitarrifestival, selle esinejad ja rõhuasetus toetuvad eelkõige sinu ainuisikulisele nägemusele? Või on sul oma tiim, omad nõuandjad?
Inimesi, kes festivali käekäigu eest hea seisavad, on mitu: Mari Kareda, Marili Jõgi, Annegret Leiten, Priit Noorhani, Sten Arvi ja Maian Kärmas. Loomulikult on igaühel omad spetsiifilised ülesanded. Võimalike esinejate üle arutame Robert Jürjendaliga ja nii see lõplik kava selgub. Ise olen tahtnud, et igal festivalil oleks mingi eriline omamaine põnev projekt, näiteks Riho Sibul koos sõpradega või kitarrilegendid ja Tallinna Kammerorkester.
Kui teaksin pikemalt ette, kui palju on vahendeid, oleks kava koostada imelihtne. Paraku selguvad mõne olulise toetuse asjaolud alles vahetult enne festivali ning nii pole võimalik nimekamate ja seetõttu ka kallimate artistidega kokkuleppeid teha. Usun, et meie festival on end juba tõestanud ja ehk on tulevikus kergem toetust saada ning nimekamaid esinejaid kutsuda. Olen väga õnnelik, et mul on häid sõpru, kes minu ettevõtmisi toetavad ja mind usaldavad. Nende sõprade seas on Tiit Nurklik, Anu Jaanson, Urmas Tuuleveski, Paavo Lampinen, Aleksei Saks, Tiit Jõgi, Leho Laja, Helje Eha ja Loit Kivistik. Nimekiri on palju pikemgi. Sellise toetuseta ei oleks võimalik midagi teha. Väga oluline on ka koostöö Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga.
Millised seni toimunud kontserdid on sulle eriti meeldinud? Ja kes on esinejad, kelle Viljandisse toomisest sa unistad?
Oleksin õnnelik, kui kontserdipublik kuuleks ja näeks Pat Metheny, Bill Friselli, George Bensoni ja mitme teise suure muusiku esinemist.
Seni toimunud kontsertide seast ei eelistaks ma ühtegi, sest kõik nelja aasta jooksul toimunud ja sageli ka meie endi algatatud kontserdid on olnud head või väga head.
Millised olid tänavuse festivali programmi koostamise põhimõtted?
Nagu eelpool mainisin, ei ole kahjuks võimalik oma põhimõtteid sajaprotsendiliselt realiseerida, kuna pean ootama, milline on toetus festivalile. Nii palju on mul küll mõistust peas, et mitte mõttetult riskima hakata, kuigi see on tihti raske, sest tahan ju korraldada parima festivali.
Sel aastal oli minu kindel soov kutsuda festivalile noor ja omanäoline džässkitarri tipp Lage Lund.
Milline on sinu meelest Eesti kitarrimuusika (eelkõige kitarridžässi) tase? Millised on selle traditsioonid ja tänapäev traditsioonide valguses?
Eesti džässmuusika ja kitarrimuusika on traditsioonide poolest väga õhukene. Meil ju puudub bebop’i traditsioon, rääkimata paljudest muudest stiilidest. Mulle isiklikult tundub, et meil ei tehta kõrgete eesmärkide nimel piisavalt tööd.
Olen ka ise alles hiljuti aru saanud, mida ja kui palju peaks pilliga tegema, ning olen seetõttu viimasel ajal palju aega pilli harjutamisele pühendanud. Loomulikult on mingid ülesanded ja harjutused vaja ära teha siis, kui oled noor, aga arvan ja tunnen, et kui mõtled, püüad end arendada ja täiustada ning teed selle nimel tööd, on võimalik nii mõndagi korda saata. Õnneks näen enda ümber ka noori muusikuid, kes väga tõsiselt ja pühendunult oma asja ajavad.
Välismaised kriitikud on Eesti džässmuusikutest kiitnud just kitarriste ja nende rohkust. Kas kitarrimängijad on sinu meelest teiste pillide mängijatest paremal tasemel? Kas neid on rohkem? Kuidas nad tunduvad rahvusvahelise džässielu kontekstis?
Kitarr on maailma mastaabis üks levinumaid muusikainstrumente ja eks see on ka Eestis nii. Meil on rohkem ja vähem edukaid muusikuid. Ja kuidas edukust üleüldse mõõta? See, kui mõni eesti muusik kusagil juhuslikult esineb, ei ole veel edu. Seni ei ole veel keegi maailmas märkimisväärset edu saavutanud – mõtlen seda, et ta esineks maailmas festivalidel ja klubides oma nime all. Kuid usun, et aeg, kui see juhtub, ei ole kaugel. Olen selles suhtes optimist!
Kitarrifestivali viis päeva
Teisipäev, festivali avapäev annab võimaluse noortele muusikutele. Esineb Viljandi Guitar Trio, kes on juba ka oma esimese albumi avaldanud. Samuti astub oma ansambliga üles Martin Matt, kellele omistati mullu Tiit Pauluse nimeline noore kitarristi preemia.
Kolmapäeval on laval kitarrist Erko Niit ja trummar Tõnu Tubli, kes esitavad põnevat omaloomingut. Õhtu teine esineja on Calle Stålenbring, andekas kitarritudeng Stockholmi Kuninglikust Muusikaakadeemiast, kelle trios teevad kaasa Eesti bassineiu Mai Jõgi ja trummar Jonathan Lundberg.
Neljapäeval astuvad üles Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Austria ja Eesti kitarritudengid, kes osalevad festivali töötubades ja mängivad nii kitarriorkestris kui ka solistidena. Õhtu teisel kontserdil esineb Ain Agana poolt kokku kutsutud Eesti-Soome kitarriorkester GuitArte, kuhu kuuluvad soomlased Teemu Viinikainen ja Niklas Winter ning eestlased Mart Soo, Robert Jürjendal, Tõnis Leemets, Oleg Pissarenko ja Ain Agan. Kavas on kõigi osalejate omalooming.
Reedel esitleb Teemu Viinikainen oma trio uut plaati, kaaslasteks soome džässi eliiti esindavad Mika Kallio ja Ville Herrala. Saksofonist Villu Veski kvartett musitseerib koos Brasiiliast pärit kitarristi Lupa Santiagoga; Viljandi vanas veetornis annab kesköökontserdi Heiki Mätlik.
Laupäev jätkab festivali traditsioone. Igal aastal on festivalil toimunud ühe eesti kitarristi soolokontsert. Tänavu on esinejaks Ain Varts. Teine traditsioon on mõne kitarri sugulaspilli või modifikatsiooni tutvustamine – Rune Mandelid Norrast mängib seitsmekeelseid akustilisi kitarre. Weekend Guitar Trio astub üles koos Tallinna Draamateatri kitarristidega ja festivali lõpetab Norra juurtega USA kitarrist Lage Lund, kes on Ain Agana sõnul üks oma põlvkonna põnevamaid kitarrimängijaid. Terve laupäevase päeva vältel saab ka tutvuda Eesti kitarrimeistrite valmistatud pillidega.
Täpsem informatsioon kõige toimuva kohta: www.viljandiguitar.ee
