Karl Madis Pennar – kitarrist ja helilooja
Ta on hetkel lõpetamas paralleelselt kahte magistrikraadi, ühte Eesti Muusika ja Teatriakadeemia jazziosakonnas kitarri erialal ning teist magistrit jazzkitarri ja kompositsiooni erialal Saksamaal Hamburgi Muusika- ja Teatriakadeemias (Hochschule für Musik und Theater Hamburg).
K.M.Pennar: Kollektiividest olen hetkel enim keskendunud oma uhiuuele jazz crossover žanrisse liigituvale sekstetile Project Pennar, kellega teeb aeg-ajalt kaasa ka Londonist pärit NYC-s resideeruv trompetivõlur James Copus. Koostöö Copusega on äärmiselt inspireeriv, sest tegu on meeletult musikaalse oma ala täieliku spetsialistiga. Kusjuures mängis ta Jacob Collieri Grammy-võitnud loos „He Won’t Hold You“ puhkpillipartiid ning on koostööd teinud selliste nimedega nagu Jorja Smith, Ashley Henrey, Dave Holland, Alfa Mist, Joe Locke, Tim Garland, Stan Sulzmann, Jim Hart, Joss Stone, Cory Wong, James Bay, Boy George jpt. Project Pennar (feat. James Copus) kooskõla kuuleb Spotify’s ja näeb Youtube’s. Teiseks prioriteediks on mu 2019. aastal loodud trio Pennar & Friends, kuhu kuuluvad mu kaks väga head sõpra, Robert Rebane ning Martin Petermann, kellega aeg-ajalt satume ka Eesti Jazzliidu korraldatud kontsertidel ikka ja jälle mängima. Selle pundiga sepistatud album „Stories Untold“ on väljas nii füüsilisel kujul kui ka voogedastusplatvormidel, lisaks on Pennar Music Youtube-kanalil üleval ka paar muusikavideot. Selle albumi loomingut olen mänginud kontsertkorras lisaks Eestile ka Saksamaal, Šotimaal ja Lätis, kaasates palju eriilmelisi välismaa muusikuid ja esitanud seda isegi bigbändi koosseisudega. Minu maasikakasvatajast isale pühendatud looga „Strawberry Fields“ õnnestus mul endalegi üllatusena võita Baltimaade vaheline bigbändi kompositsiooni konkurss Bigband Composition Contest for Young Baltic and Nordic Composers. Artistina mõtlen alati 2 sammu ette, seega olen hetkel Project Pennar feat. James Copusega avalduva „Journeys Abroad“ albumi laineharjal kirjutamas oma uut projekti/albumit, mis on mõjutatud house-, techno, DnB-, funkmuusikast. Üldiselt üritan hoida oma fookust kunstil ja originaalloomel ning lisaks kolmele enda projektile meeldib mulle kaasa lüüa ka teiste loojate originaalmuusika sünnil. Näiteks olen tegev Ingrid Rabi pundis INGRA, hetkel pausil oleva folk-jazz ansambli Pillikud ridades (album „Metsaunelm), kontrabassistina löön kaasa kihvtis kontsertlavastuses Amor Trio „Selles süüdi on mai“ koostöös näitlejatega Karmo Nigula, Kaspar Velberg ja Ott Raidmets. Samuti olen kaasatud nii Kristin Kalnapenk’i kui ka David Filip-Popovi albumite salvestusel. Olen tõeliselt koostööaldis ja motiveeritud, kui tegevus puudutab uue loomist. Elatuda vaid muusikast, samaaegselt finantseerida ka omaloomingut, tegemata nö „tavatööd“ ning seejuures lõpetada korraga kahte magistrit – see on küllaltki keerukas väljakutse. Lisaks mängin ma põhiliikmena peo- ja tantsumuusika cover-kollektiivis Heldene Aeg, kuhu olen aeg-ajalt teinud ka arranžeeringuid nii eesti kullafondi lugudest kui ka andnud uue hingamise rahvusvahelisele loole „Aisakell“ („Jingle Bells“), kus kaastegev oli ka Uku Suviste. See on koos muusikavideoga nähtav Youtube’s. Mulle meeldib, et saan kasutada oma küllaltki mahukat jazzi- ja harmooniateadmiste pagasit andmaks uued kuued juba teada-tuntud paladele.
Project Pennar – “KastaNarnia”
“Hard Work Pays Off”
Kus Sind võib lähiajal esinemas leida?
Mind saab näha ja kuulda esinemas: 21.märtsil – Pennar & Friends – “Stories Untold” Tartus restoranis Kolm Tilli.
6.aprill 19:00 – Project Pennar – „Journeys Abroad“ Tallinn Music Week 2024 festivalil Fotografiska Jazzilaval.
28.aprill 18:30 – Project Pennar ft. James Copus – „Journeys Abroad“ Jazzkaar 2024 Fotografiska laval.
Oled kaua Eestist eemal õppimas olnud – kus täpsemalt?
Nüüdseks võin öelda, et „olin“ Saksamaal kohapeal Hamburgi Muusika- ja Teatriakadeemias õppimas pea 2 ja pool aastat, kust kolisin 2023 aasta mai alguses tagasi, sest kõik ainepunktideks vajalikud kontakttunnid said tehtud. Tagasikolimise peamine põhjus oli tunne, et ma olin sellest keskkonnast enda jaoks justkui kõik välja pigistanud. Samas ei saa eitada tõsiasja, et elamine töötu üliõpilasena Hamburgi linnas ei ole kuigi odav ning minu põhimõte seal oli keskenduda 24/7 õpingutele, kitarri harjutamisele, kontsertide külastamisele, networkingule jamsessionite külastamise näol ning, mis kõige tähtsam, uue albumi komponeerimisele. Eks aeg-ajalt sain ka mõningaid esinemispakkumisi, kusjuures rohkem kontrabassistina kui kitarristina – eks bassimehi ole ju alati puudu. Üks väga inspireeriv rahvusvaheline bänd, kuhu mind mängima kutsuti, oli FlipFlap, 7-liikmeline funk instrumentaal originaalmuusika kollektiiv, kus said kokku väga head sõbrad ja tulise energiaga imelised muusikud Saksamaalt, Lätist, Rootsist, Türgist, Venemaalt ja lisaks ka siis mina, Eestist.
Kuidas oled rahul õpingupaigaga?
Väga-väga ülivõrdes rahul… Meenutan, et aastate jooksul on õppejõud ja eeskujud Eestist mulle ikka justkui ühest suust öelnud, et „välismaakogemus oleks sinusugusele aktiivsele ja motiveeritud noorele arenevale muusikule ja heliloojale väga-väga silmaringi avardav ning inspireeriv kogemus“. Nüüd tagasi mõeldes pean tõdema, et kõik eespool öeldu oli ka kulda väärt ja sulatõsi. Kusjuures Hamburgi kooli sissesaamisel pean ma tänama, nii naljakas kui see ka poleks, COVID-19 viiruse pandeemiat ja mu head sõpra Lauri Kadalippu… hahahaa… Nimelt, mul polnud isegi mitte plaanis kuhugi Saksamaa ülikooli katseid teha, kuid Lauri, kes oli sealsamas koolis ja samas Dr Langneri Jazzmaster programmis juba aasta aega õppinud, soovitas mul teha katsed ja paberid sisse anda. Eks see protsess oli küll parajalt tüütu, arvestades veel seda, et Saksamaal peavad ju kõik dokumendid kooliastumiseks olema paberkujul esitatud, millega aitas mind välja kohapeal elav Lauri. Tavaliselt, ehk siis koroonaviirusevälisel ajal, on kohustuslik kohapealne audition, ehk siis sisseastuja peab reisima Hamburgi ning kohapeal tegema katsed, et presenteerida pillimängu ja live-esituse poolt. Minu õnneks tänu COVID-ist tulenevatele lennupiirangutele ja lockdown’ile polnud lendamine välismaale variant ning kool lubas teha kõik 3 vooru kirja- ja videovahendusel. Juhtumisi saingi kooli ainukese kitarristina sisse. Eriti irooniline on see, et õppides keskkoolis pidin valima kahe keele vahel, mida õppida – vene- või saksa keel. Nii mina kui enamus valisid ju otseloomulikult vene keele, sest Eestis elades leiab see igal juhul rohkem rakendust kui saksa keel. Selline tunne, et elu tahab vahel lihtsalt suunata ja õpetada suunas, mida ise ei teeks, nii visatigi mind Saksamaal uue keelekeskkonna näol justkui külma vette. Õnneks on Dr Langneri Jazzmaster õppekava rahvusvaheline ning põhi õppekeeleks inglise keel, nõudmata saksa keele oskuse sertifikaati. Minu jaoks kõige motiveerivamaks stiimuliks HfMT (Hochschule für Musik und Theater) Jazzmaster õppekaval õppides on fakt, et magistrant saab ise koostada oma õppekava, samuti fakt, et võid ise endale valida ka õpetajad, kust iganes maailma otsast soovid, kui Sa ise suudad nendega kontakti luua ja nõusse saada. Sellist võimalust ei saanud ma mitte kuidagi kasutamata jätta ning sain tunde endale kõige inspireerivamatelt ning oma eriala täielikelt proffidelt nagu näiteks: Teemu Viinikainen (kitarr), Kalle Kalima (kitarr), Vadim Neselovskyi (kompositsioon), Wolf Kerschek (arranžeerimine, dirigeerimine), Lutz Krajenski (kompositsioon).
Äärmiselt lahe oli välismaa kooli puhul ka see, et meid kui magistrante haritakse ja suunatakse professionaalse artistlikkuse suunas ning arendatakse külgedega, millega muidu tavapärane „muusikaülikool“ ei tegelekski. Näiteks oli meil kahepäevane intensiivkursus stage performance professor Marc Aisenbrey’ga, kes igapäevaselt tegeleb professionaalsete näitlejate väljakoolitamisega. Kursuse jooksul õppisime süvitsi, kuidas laval publiku ees pillimänguväliselt üleüldse enesekindlalt seista, mis tooni valida kõnelemisel, tegelesime lavakõne diktsiooni ja soravuse parandamisega, teadustasime ja analüüsisime igaühe kehahoiakuid ning alateadlikult kõnesse lipsamajuhtuvaid parasiithäälikuid, esitasime pisikese auditooriumi ees luulet/etüüde ning saime kohest tagasisidet. Väga harivad ja vajalikud kursused olid ka näiteks social media management kursus, mis tänapäeval on artistiks olemise juures elementaarne, ning artist image developement kursus, mis päädis professionaalse ning muidu supermodellidega koostööd tegeva moeguru ja juuksuri Marco Hülsebus’iga, kellelt saime stilistika- ja garderoobinäpunäiteid, et artistina silma paista ning lisaks ka artistliku ja isikupärase juukselõikuse. Lisaks teeb Jazz Langneri magistriprogramm koostööd riidebrändiga Windsor, mida kandes tegime kõik ka artistliku fotoshuudi.
Kuidas jõudsid arusaamani, et just elektrikitarr on see õige? Milliste pillidega praegu mängid?
Ohhooo… Väga huvitav küsimus… Kusjuures algselt unistasin ma saksofonimängijakarjäärist, mistõttu õppisin ka 8 aastat Heino Elleri koolis lasteosakonnas plokkflööti, et siis hiljem saksofoni õppida, kuid tulutult – nimelt arstlikul ülevaatusel selgus, et mul on kaasasündinud pehme suulagi või nö „hundikurk“, mis ei võimalda mul avaldada piisavalt palju õhurõhku, et üldse puhkpille mängida. Seega, pidin leidma muu väljundi. Esimest korda sain kitarri proovida, kui olin 11-aastane. See juhtus kusagil Lätis toimuval plokkflöödikonkursil, kus Karl Helmestel, (praeguseks on ta trummar Eesti Laulul tuntud artist Ollie bändis) oli kaasas akustiline kitarr. Olin koheselt lummatud ning kirjutasin jõulude saabudes jõuluvanale kirja, kellelt saingi oma esimese akustilise kitarri. Avastades enda jaoks koos rulasõiduga bändid nagu ACDC, Guns N Roses ja Lynyrd Skynyrd ning Youtube’st ilmselt igale kitarriharrastajale tuntud videoõpetaja Marty Schwartz’i, ei möödunud enam päevagi, mil ma poleks hoolimata valutavatele sõrmeotstele kitarri harjutanud. Järgmisena tuli ka esimene elektripill, täpselt sellise välimusega nagu ACDC soolokitarristil Angus Young’il – odav Encore firma SG-keretüübiga musta värvi elektrikitarr. Avastades enda jaoks jazzi ning selle mängleva ja lustliku kõla, mängisin ka erinevate (üsna odavate) hollow- ja semi-hollow keretüüpi kitarridega, kuid nüüdseks olen avastanud ning peaaegu juba 4 aastat truu olnud, stratocaster keretüüpi pillidele. Esimese strati, Washburn Stratocaster Shadow Series, sain ma pooljuhuslikult Facebooki „Muusikute infovahetus“ grupist 40 euro eest (googeldasin kohe ka pilli väärtust uuena, mis on naeruväärsed 150€). See vajas pisut putitamist ning sättimist, milles aitab mind alati minu kitarride ihudoktor Viljar Kuusk. Pilliga sina-peale saamine oli minu jaoks äärmiselt keeruline ja vaevarikas, tundub vahel, et maadlen siiamaani. Kui üritada sõnadesse panna, siis minu arvates vajab stratocaster-tüüpi pill tohutult palju rahu, täpsust ja enesekontrolli, mis minu keevalise karakteri jaoks on paras väljakutse. See pill on mul endiselt alles, seisab küll kohvris ja erilist rahalist müügiväärtust tal tõenäoliselt pole, sentimentaalne väärtus seevastu on hindamatu, sest just sellega mängisin sisse ma oma esimese albumi „Stories Untold“. Ma ei teagi, kas seda on piinlik tunnistada või mitte, aga ma tean kitarride tehnilisest poolest naeruväärselt vähe, samuti ka võimenditest ja kitarripedaalindusest/-elektroonikast. Alati tunnen ennast kuidagi veidralt, kui keegi tuleb pärast kontserti midagi väga kitarrispetsiifilist küsima… haha… Ma olen alati mänginud alati väga odavate pillidega või pillidega, mis läbi juhuse satuvad minu kätte väga odava hinna eest. Minu praeguse pilli, Stratocaster Yamaha Pacifica 612V II FM IDB, sain ma ka läbi saatuse keerdkäikude endale tutikana 50 euro eest, mille tegelik väärtus internetipoodidest otsides on ligi 1000 eurot. Nimelt Saksamaal üks minu hobimuusikust toakaaslane töötas Yamaha muusikapoes elektriklaverite tutvustajana. Talle tuli pakkumine Yamaha poolt, et kõik esimesed sisseostetud näidispillid lähevad oma töötajatele müügiks 50€ tükk. Selge see, et need kõik läksid kaubaks nagu soojad saiad ning kiiremini kui kulutuli. Õnneks saime kiiresti jala uksevahele ning ühe pilli pildipealt välja valitud ja 3 nädalat hiljem ilmuski see mu korteri ukse taha. See on tõenäoliselt üks parimaid pille, mida ma üldse oma 15-aastase kitarristikarjääri jooksul omanud olen ja see on ka minu Carvin akustilise kitarri kõrval hetkel mu põhi tööriistaks. Tihtipeale tunnen isegi koomilist hirmu minna poodidesse väga kalleid pille proovima, kartes, et satun mingi väga hea pilli otsa, aga hind on tõenäoliselt 3-5 tuhat eurot. Ma olen alati olnud mentaliteediga, et mängin nende pillidega, mis mulle võimalikult hästi sobivad ja kogu sissetulek, mis tuleb, selle investeerin ma iseenda loomingusse ja projektidesse. Küllap kunagi, kui peaksin lotoga jackpoti võitma, tuleb minuni ka mingi kallima otsa instrument.
Kogu pika-pika kitarrijutu peale pean nentima, et mu lemmik muusikainstrument on tegelikkuses trompet ja flüügelhorn. Kui ma sünniksin uuesti ja mul poleks kaasasündinud väikest eripära, siis tahaksin olla trompetimängija.
Kas oled peale õpinguid naasmas Eestisse?
Jah, juba olengi täiesti tagasi ning leian, et Eesti on äärmiselt ilus koht, kus elada ja toimetada. See ei välista minu rahvusvahelist koostööd erinevate projektidega. Maailm on nii väike, et miski pole võimatu ega ükski koht liiga kaugel, tuleb lihtsalt nii ajaliselt kui ka finantsiliselt osata oma tegemisi ja käimisi ette planeerida. Kooli lõpetamiseks lendan või sõidan ma nii ehk naa jälle Hamburgi, et oma lõpukontsert mängida ja magistridiplom vastu võtta.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Ma olen üsna kindel, et kõik algas juba lasteaiast, kui ma olin ehk 4-6 aastane… Ma olin väga aktiivne laps ja ei tahtnud kunagi kohustuslikku lõunauinakut teha. Minu õnneks toimus lõunauinaku ajal ka muusikaring, kus sai katsetada ja mängida erinevaid instrumente. Kindlasti olen ma väga-väga tänulik minu Heino Elleri muusikakooli plokkflöödiõpetajale Anneli Kuusele, keda ma pean ka oma muusikaliseks emaks. Ma olin küll musikaalne, kuid mitte ehk just kõige usinam pilliharjutaja ja mulle meeldis alati kõike teha omamoodi. Anneli Kuusk suutis minus hinnata neid loomingulisi omadusi, kuid samas õpetada ka efektiivselt harjutama ning käima konkursitel, et võimalikult palju avalikku esinemispraktikat saada. Erilisi tulemusi ma küll ei saavutanud, ühel aastal võib-olla olin Eestis neljas. Lisaks Annelile sain ma Ellerist ka väga tugeva ning põhjaliku klassikalise solfedžopõhja tänu Terje Heido-Rosenbergile, mis on kahtlemata ka suur eelis minu järgnevatele džässiõpingutele.
Kui ma käisin Tartu Tamme Gümnaasiumis, siis pea igal aktusel saatsin ma kitarriga Brigita Murutari. Enamasti olid need lood pärit koolilaulikutest, kus olid peal akordimärgid, mida ma hakkasin omamoodi ümbermängima septakordideks, mis on pigem kasutuses just jazzis. Need akordid meeldisid mulle oma kõlalt ja värvilt palju-palju rohkem. Septakorde tutvustas mulle mu esimene kitarriõpetaja Vilho Meier, kes aitas mind sisseastumiskatsetega Heino Elleri kooli pop/jazzi osakonda, kus mu õpetajateks said Oleg Pissarenko, Lembit Saarsalu, Raun Juurikas, Mariell Piispea, Margus Tammemägi ja Mingo Rajandi. Kõik nad mängisid väga tähtsat rolli minu muusikuks kujunemisel. Sealt edasi kulges kõik sujuvalt minu oma loominguni, Otsakooli kontrabassiõpingutele, Eesti Kaitseväe ajateenijate orkestrisse ja rokibändi, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse ja Hamburgi Muusika- ja Teatriakadeemiasse. Siin ma nüüd olen.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Kui olla päris aus, siis ega ma polegi kunagi kellegi kiituse järele janunenud… Ma olen alati teinud asju iseenda teotahtest, hasardist ning uudishimust midagi uut luua või õppida. Igatahes on alati tore, kui kellelegi läheb korda miski, mida oled loonud. Mulle läks väga südamesse kompositsiooni konkursi Bigband Composition Contest for Young Baltic and Nordic Composers võit, sest ma teadsin, miks ma selle loo olin kirjutanud ja kui palju vaeva ja tööd ma selle kallal olin näinud. Kohtunikega eraviisiliselt suheldes ütlesid nad, et selles teoses polnudki mitte millestki justkui kinni hakata, kõik oli veatu, ei ühtki kriitikanoolt, mida teose suunas teele saata. Lisaks võidust tuleneva kiitva õlalepatsutusena, oli see mulle ka tähtis, sest elasin Saksamaal ning olin korteri/toa üürirahaga pisut hädas – KULKA toetus oli juba eelmiste kuude peale ära kulunud ja ei tahtnud vanematelt ka küsida, ikkagi 27-aastane täiskasvanud mees juba ja võiks hakkama saada. Seetõttu oli ka konkursivõidu preemiaraha magus ja leevendav amps. See selleks… Üldiselt on mulle edasiviiva jõuna mõjunud rohkem isegi konstruktiivne kriitika ja nö „sinikatele vajutamine“ kui kiitus ja preemiad/auhinnad, mille ma olen võitnud. Kuid kriitika vastuvõtmisel tuleb olla ise selge peaga ja eristada selles, mis tuleb kadedusest ja mis hoolimisest. Olen tänulik mulle antud igale heale sõnale ning ka konstruktiivsele kriitikale. Olen aru saanud, et eestlastel on komme kontserdil käia, plaksutada ja lahkuda. Välismaal on inimesed palju avatumad ja suhtlusaltimad ning alati tullakse ütlema ja kiitma, kui kellelegi midagi väga meeldis. Olen ka ise võtnud hoiaku, et kui mulle kellegi kontsert ikka väga meeldib, siis ma ei hoia head sõna endale, vaid lähen ja väljendan oma rõõmu – sõltub muidugi olukorrast ja artistist jne… Muidugi tuleb siinkohal kasuks taktitunne. Hea sõna võib tähendada artisti jaoks väga palju. Tulles tagasi kiitmise ja tunnustuse juurde, siis minu jaoks üks ägedamaid tunnustusi, oleks jõuda näiteks muusikaajaloo õpikute veergudele – nö jätta märk maha Eesti muusika ajaloos.
Kes on Sinu eeskujud ja lemmikud kogu maailma muusikas, keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Mulle lähevad väga korda muusikud, kellel on see mingi müstiline suur hing ja sisu oma mängu või loomingu taga. Näiteks Keith Jarrett, Toots Thielemans, Daniel Herskedal, Chet Baker ,Teemu Viinikainen, Matthias Eick ning noorematest Jacob Collier, Rob Araujo, James Copus, Asmund Skjedal Waage ning siit ilmast liialt vara lahkunud James Dewitt Yancey ehk J-Dilla. Eestlastest tooksin välja Holger Marjamaa, Kadri Voorandi, Jaak Sooääre, Kristjan Randalu ja Raul Söödi – nende töökust ja kirge oma tegemiste suhtes on ilus jälgida ja kuulata. Noorematest toon välja kindlasti väga-väga erilise ja musikaalse Kitty Florentine’i ja ka Yasmin’i, kes minu arvates võiksid täiesti vabalt olla rahvusvaheliselt tuntud staarid.
Diplomi saavad ju kõik, kes koolid lõpuni käivad, kuid mitte sugugi igaühest ei saa hinnatud interpreeti ega pedagoogi. Mis isikuomadusi või iseloomujooni Sa nii endas kui õppejõududes esile tooksid, mis aitavad valitud teed käia?
Ma arvan, et diplom on eelkõige A4-formaadis tükike paberit, mis väidab, et inimene on mingi aja vältel, kokkulepitud kriteeriumite alusel teatud mahus (õppe-)tööd ära teinud ja punkt. Selleks, et artist leiaks oma sügavuse ja iseenda, peab ta ikkagi kogema päriselu, reisima, nägema, inspireeruma ümbritsevast. Maailmas on meeletult palju tohutult andekaid noori, kes sündides muusikute perre, on terve oma lühikese elu pilli mänginud ja harjutanud, kuid see ei tähenda veel, et nad jätaksid kuulajaile sügava mulje. Siinkohal pean muidugi nentima ja see pole ka mingi uudis, et maailmas on kuulajaid ja maitseid tohutult erinevaid ning kõik ei rahuldugi ju ühe ja samaga – ja ei peagi. Igaühele oma, asi on maitses. Enda jaoks olen muusika lahti mõtestanud nii, et ka halb/ebameeldiv elamus on kogemusena samapalju väärt kui hea, sest nii õpin ju paremini tundma iseennast ja saan teada, mis mulle ei meeldi. Haha… Viimasena mainitu võib ka ajas muutuda. Kui ma ei eksi, siis sama on ka toiduga. Interpreedi/artisti isikuomaduste hulka võiks kuuluda järjepidevus, orienteeritus oma eesmärkide suunas, parajas koguses edevust, karismaatilisus, siirus ja tervislikku eneseteadlikku kriitilisust, kuid sellele tasakaaluks vastu ka ükskõiksust, ülbust või ka nö „minna laskmise“-oskust.
Hea pedagoogina on vaja kindlasti kannatust ja osata näha iga õpilast kui indiviidi, mitte nagu tänapäeva haridussüsteem, mis püüab kõiki lüüa ühe ja sama mõõdulatiga – eriti kui tegu on loova valdkonnaga. Sellest tulenevalt inspireerida ning leida hea tasakaal, mis õpilasele meeldib ning tasahaaval pookida sisse ka asju, mis ei oleks tema jaoks ehk esimene valik, kuid suuremas pildis siiski vajalik. Kindlasti tuleb osata õpilasele õigel ajal avaldada survet, kui millegagi rahul ei olda, aga seda tuleks teha viisil, et kõnealune saaks aru, et see on tema enda tuleviku ja eesmärkide huvides. Selle oskuse eest olen ma oma mentoritele ja õppejõududele äärmiselt tänulik. Ilmselgelt äärmiselt keeruline, aga samas vajalik protsess. Olen kindel, et tänapäeva muusikapedagoogika haridus on kvaliteetne ja metoodiline, kuid kindlasti on sealgi arenguruumi.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Nii veider kui see ka poleks, aga oma vaba aega ma ei sisustakski eelisjärjekorras muusikaüritusega. Miks? Kuna ma olen muusikaga nii ehk naa igapäevaselt väga tihedalt seotud, siis ma üritan hoida oma kuulamised erilisena ja valin kontserte väga hoolega. Vabal ajal ma enam liiga sügavat ja mõtestatud muusikat ei kuulagi, võib olla pikematel autosõitudel panen taustaks vana hea Raadio Elmari mängima ja hoian pea rohkest muusikalisest informatsioonist eemal 😀 . Hamburgis käisin ma pea igal võimalusel jam-sessionitel, et uusi tutvusi luua ja inimestega laval muusikakeeles suhelda. Kui lähen kuulama mõnd avalikku kontserti, siis otseselt mingeid piiranguid ma stiili osas ei sea – olen avatud kõigele uuele ja huvitavale. Muusikaväliselt veedan hea meelega aega sõpradega, vaatan filme või käin pigem trennis jõusaalis, suviti mängin võrkpalli, lauatennist või mu uut lemmikut Spikeball’i. Talvel meeldib väga käia uisutamas.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Esiteks, ma olen väga tänulik, et meie muusika kõrgharidus on veel siiamaani tasuta. Olles üliõpilase staatuses ja tehes kõrvalt ka mõningaid tasustatud esinemisi, on toetuste abil peaaegu võimalik keskenduda ainult loomisele. Kuid kohe, kui ülikoolitee ära lõpeb, oleme justkui alasti ja tuleks leida „päris töö“… Esimene variant on ju õpetaja amet, mis on aga sedavõrd suure vastutuse ja kaaluga ning enamasti mitte just kõige tasuvam töö. Teine variant on teha peobände ja inimesi tantsitada, mis ei ole ka sugugi halb variant, vajab lihtsalt teatud iseloomuomadusi ning arvestamist öökulli unerežiimiga. Oleks äge, kui saaks ametilt olla lihtsalt helilooja ning selle eest ka palka saada. Olles ise artist ning ka helilooja- sellega kaasnevad veel mitu ametit nagu iseenda mänedžer, teksti toimetaja, videotöötleja, sotsiaalmeedia haldur, raamatupidaja, transporditööline, autojuht ning tihtilugu ka helitehnik. Ilmselt on neid ameteid veel – justkui Hunt Kriimsilm. Vana hea „oleks“ ja „poleks“ küll, kuid oleks äärmiselt sümpaatne, kui riik leiaks siin mingisugusegi lahenduse toetamaks muusikavaldkonna originaalmuusika loojaid.
