Eva Eensaar kuidas soovid end esitleda? Pedagoog, tõlkija, näitleja, laulja, laulukirjutaja? Kus oled õppinud, kelleks saanud, millega käesoleval ajal tegeled?
E.E: See on keeruline küsimus, kuidas ennast määratleda… Olen nii ühte kui teist ja igat asja omal moel. Siia ritta võiks veel lisada tantsuterapeut ja siis ka abikaasa, ja ema oma neljale lapsele. Viimased pole küll ametid, aga võtavad palju mu ajast ja hingeruumist. Kõik need määratlused on minu jaoks viisid tunnetada maailma. Mingi saladuse otsimise, avastamise, tajumise võimalikud viisid. Maailma kokku panemise katsed enda jaoks. Ja nende katsete vahendamine. Kui püüda neid viise enda jaoks tähtsuse järjekorda panna, siis muusika ja laul on kõige hinge- ja nahalähedasem. Midagi, mida tegemata jätta ei saa, ja mida keegi minu eest teha ei saa. Selleni olen praegu jõudnud. Samas on minu jaoks olulised ka tõlkimine, teatritöö, tantsutöö ja laulutunnid Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli õpilastega.
Hooandjas on toetust kogumas Sinu sooloalbum. Räägi, palun, plaadist lähemalt ja millal ja kus esitluskontserte on oodata?
Minu esimene sooloplaat “Maailma äär“ on kohe-kohe ilmumas, 13. augustil on Hooandja kampaania viimane päev. See laulude kogumik sündis vajadusest laulda laule, mis olid hinge jäänud, vajadusest maailma enda sees ja enda ümber uuesti kokku panna, iseennast ning oma juuri. Soovisin kõike seda, mis mulle praegu on oluline, ühte tervikusse siduda. Ühendada nende lauludega olnud aegu ja tulevaid. Ajada juured tugevamini maasse, et oleks võimalik oksi kaugemale taevasse sirutada. Tuua laulu kaudu praegusesse hetke erinevaid maastikke, sisemisi ja väliseid. Neid meeles mõlkuvaid laule oli kogunenud üksjagu ja sel kevadel tundus olevat õige hetk nad jäädvustada. Plaadil on nii minu enda laule kui ka teiste omi, rahvalaule siit ja sealt, on kuulda erinevaid keeli. India bambusflöödil ehk bansuril ja iiri flöödil mängib kaasa hea sõber ja suurepärane muusik Krista Citra Joonas. Plaadil kuulda olevate keelte mõistmiseks on CD juures ka voldik laulude sõnadega, nii eesti kui inglise keeles. Albumi esitluskontserte on oodata erinevais Eesti paigus sel sügisel.
Kuidas jaotad oma erinevaid rolle näitlejana, tõlkijana, lauljana ja laulude loojana? Nõnda mitmekülgne tegevus viitab uudishimulikule loojanatuurile, kellel on sageli soont ka teiste kaunite kunstide vallas. Kas maalid või tegeled mõne muu kujutava kunstiga ka?
Kõik nad sobivad omavahel kokku. Kord on üks roll esiplaanil, siis teine, vastavalt vajadusele-võimalustele. Ja üks täiendab teist. Mingis mõttes tunnen ka, et olen kõikide nende loomevaldkondade vahelisel alal. Muusika ja sõna vahelisel alal näiteks. Muusikas on minu jaoks esiplaanil tekst. See, et tekst muusikas tajutav oleks, et ta oleks esitajaga võimalikult tihedalt ja tõeliselt seotud. Tuleks hingest ja südamest. Puudutaks teisi hingi ja südameid. Ja teistpidi, ka sõnas on muusika. Püüan olla täpne sõna suhtes. Vahendada. Sõna ja muusika kõrval on minu jaoks oluline ka liikumine – tantsuteraapia. See on töö iseendaga läbi liikumise. Oma sise- ja välismaailma tajumine tantsu kaudu. Kõige selle keskmes on inimene ja need maailmad, mis on tema sees ja tema ümber. Elu.
Kuidas Sinus on esile tõusnud see sisemine soov oma laulude loomiseks? Millal esimesed laulud sündisid? Mida Sina pead oluliseks vokaalialal muusikuteed käijale?
Laulnud olen ma vist alati. Mingil hetkel, lasteaiaealisena, küllalt väiksena, olin astmaatilise bronhiidi tõttu mõned kuud sanatooriumis, perest eemal. Mäletan selle tubade kollast valgust, rivis reformvoodeid ja õhtuse pesu järjekordi. Ei olnud kerge olla üksi. Aga sealne muusikaõpetaja olevat mind laulma pannud. Nii on mulle räägitud. Miski seal sanatooriumis minu jaoks muutus. Arvan, et see laulmise leidmine oli oluline. Siis läks elu edasi. Käisin koolis, õppisin keeli. Lõpetasin Tallinna Muusikakooli klaveri erialal, mängisin Anne Tüüri ja Ene Naela käe all klavessiini, laulsin kooris. Gümnaasiumis sain tuttavaks kalli sõbra Maria Petersoniga. Maria on väga armas, soe, kirglik ja huumoririkas inimene. Tegime koos erinevaid asju, käisime lauluringis, kontsertidel, teatrietendusi vaatamas. See oli otsingute ja avastamiste aeg. Gümnaasiumi lõpuklassis hakkasime omi laule tegema ja laulma. Ja neid tasapisi kitarridel saatma. Eeskujusid oli erinevaid. Minu jaoks Jaak ja Mart Johanson, Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep, Sinéad O’Connor, Joni Mitchell ja nii edasi. See laulude loomine ja oma laulude laulmine avas mingi tee minu jaoks, mida ma varem ei tundnud. Selles oli midagi erilist. Jaak Johansoni ettepanekul tegime 1996. aasta juunikuus esimese kontserdi Vanalinna Muusikamajas. Sealtpeale olen laule teinud.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidi juhtuma?
Erinevad olulised väiksemad või suuremad sündmused on mind seda teed pidi juhtinud. Alates sanatooriumi lauluõpetajast, lasteaiakasvatajatest, kes kirjutasid lasteaia lõputunnistusel minu kohta: „Lauluga võidad südameid“. Muusikakoolist sain tunde, et tunnen seda keelt, muusika keelt. Saan sellest aru. Ja kohtumised erinevate oluliste inimeste ja õpetajatega on olnud minu jaoks määravad – Maria Peterson, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Tõnis Rätsep, Jaak Johanson, sõbrad Theatrumis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ja see, et ikka on tunne, et ei saa jätta laulmata. Ei saa jätta laule tegemata. Tegelikult on see alles viimastel aastatel eriti hästi kohale jõudnud.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Viimati kuulsin kiidusõnu viimase kontserdi järel, Kassari kabelis, seekordse Hiiu folgi õhtusel kirikukontserdil, kus mängisime ja laulsime koos Krista Citra Joonasega viimasel plaadil salvestatud laule. Oli väga eriline õhtu. Hea sõna on tõesti väga suure mõjuga, ja minu jaoks on kiidusõnad olnud suureks abiks edasi liikumisel. Seda kiitust on minu jaoks olnud täpselt parasjagu. Ja väga innustavalt on mõjunud see, kui keegi on küsinud, millal ja kus mind kuulda saab. Ja millal plaat välja tuleb. Tänan väga kõiki küsijaid ja toetajaid.
Keda kiidad või imetled Eesti muusikamaastikul?
Muusikat, mis mulle mõjub, on erinevat. Kuulan autorilaulu, Lauri Sommer ja Ramo Teder, meeldivad väga. Mari Kalkuni looming on väga puudutav. Eesti keeled, Riho Sibul, Jaak Johanson. Väga hindan Jaak Tuksami laulmist. Ta on mulle suur eeskuju, sellega, et ta lihtsalt on ise muusika, mitte ei tee muusikat. Nii ma tema laulmist tajun. Viimati sain teda kuulda Viljandi folgil. Kõige rohkem meeldibki tajuda seda, kui inimene on muusika. Neid inimesi, kes on muusika, on nii palju. Tajuda seda, kui muusika puudutab. Selleks, et kellegi musitseerimine puudutaks, ei pea olema muusikamaastikul tuntud. Kõik mu õpilased on mind oma laulmisega väga puudutanud. Kristjan Üksküla. Krista Citra Joonas. Vanalinna Hariduskolleegiumi kontserdid. Kodukontserdid, kus tõstetakse klaver aeda ja noored klaverimängijad esitavad klassikalisi klaveripalu täiest südamest ja hingest. Laulupidu. Silver Sepp. Uue muusika kontserdid. Arvo Pärt. Vox Clamantis. Helena Tulve. Tatjana Kozlova-Johannes. Ei jõua kõiki ja kõike nimetada. Mulle tundub, et muusika, ja eriti laulmine kuuluvad kõigile. Et see ei ole mingi elitaarne tegevus, vaid inimese loomulik väljendusviis.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Üks mu lemmikkohti on Esna mõis. Seal olen osa saanud väga erilistest laulmistest ja pillimängimistest, nii köögis kui suuremas saalis kui ka õues trepil. Seal on tekkinud väga imelisi kooslaulmise hetki. Laulmas ja mängimas võiksid olla kõik sõbrad: Jaak Johanson, Krista Citra Joonas, Dave Murphy, Ants Johanson, Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Kristjan Üksküla ja riburadapidi kõik noored – Sundari Lüllmann, Miriam ja Anna-Magdalena Peterson, Emili Rohumaa, Liidia ja Mirt Mägi, Kirke Gross ja nii edasi ja nii edasi… See oleks tore. Täiel määral on see unistus teostamatu, aga osaliselt siiski võimalik… Need imelised elusad hetked köögilaudade taga on kõige ägedamad.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Minu viimased parimad kontserdielamused on Eesti Keelte kontsert Hiiumaal Pühalepa kirikus, Jaak Tuksami ja Ain Agani kontsert Viljandi folgil. Paljud kontserdid on jäänud kuulamata, lihtsalt ei jõua igale poole. Ja plaate ei jõua ka nii palju kuulata kui tahaks. Puuluup on väga äge ja humoorikas kooslus. Duo Ruut. Soovitan endale ja teistele ka kuulama minna uusi nimesid, keda veel ei tunne. Või keda veel enda jaoks avastanud pole. Noori muusikuid. Näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestri kontserte, mis ka nüüd augustis on tulemas. Ansamblite Lõõm ja Triuka kontserte. Kui kuskil peaks esinema Annabel Soode või mängitama Georg Jakob Salumäe teoseid. Hoian noortele pöialt ja elan neile kaasa.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest , mis on eriti kallid või mida eriti esile tooksid (lingid nii varasemast kui käesolevast )?
Hetkel on kõige kallim see viimane plaat. Kõigi oma lugudega. Videod minu lauludest on leitavad youtube’ist:
Folkmuusika Eestis oli väga elujõuline juba 1970ndate lõpus ja 80ndatel kui Rein Õunapi suure missioonitunde najal esimesed suuremad kontserdid aset leidsid.
Peeter Tooma, Tõnu Tepandi, Reet Valgma, Priit Pedajas, Anne Maasik, Urmas Alender, Mikk Sarv, Sass Müller, Väino Uibo ja Toomas Uibo, Kärt Tommingas ja siinkirjutaja, Hendrik Relve, Tõnis Tulp ja Pääsusilmad, Tõnis Mägi ja muidugi Tuksam jpt. Kas oled vahel elus kiiganud ka seljataha, mis möödunud aegadel Eesti Folgi maastikul tehti ja kas sealt midagi on Sind inspireerinud varemmainitud Tuksamile lisaks? Ants Johanson ja Juhani Jaeger hakkasid folkkontserte korraldama palju aastaid hiljem.
Kõik nimetatud nimed on kindlasti eesti folgimaastikul väga olulised, olen neist paljusid kuulnud ja kuulanud. Seda, kuhu ma ise selles reas võiksin paigutuda, on ehk kergem näha väljastpoolt vaadates. Mina hakkasin enda ümber ringi vaatama 90-ndate alguses, ja nagu ikka, antud hetkes oskad näha seda, mis on vahetult sinu ümber. See oli veel aeg, mil kõik kohtumised ja avastused toimusid füüsiliselt ja reaalajas, mitte globaalse sotsiaalvõrgustiku kaudu. See, millega kokku puutusin – kontserdid, kohtumised, raadiost kuuldud laulud, kõik need justkui juhused – nad kõik mõjutasid, omal moel. Mitte otseselt, et teeks nüüd samamoodi, vaid inspiratsiooniallikana. Keskkond, kuhu 16-aastasena sattusin, inspireeris looma. Aga looming on igaühel ikka omamoodi. Igal inimesel oma laul.
Kas Eestis jagub autorilaulu esitajatele esinemisvõimalusi, lavasid ja publiku tähelepanu? Mis võiks paremini olla kui lubad enesel unistada?
Ma arvan, et võimalusi jätkub, kui olla nutikas. Kui suurt publikut ja tähelepanu keegi vajab ja leiab, sõltub lauljast, ja tema abilistest. Oma publiku leidmiseks ja tähelepanu saamiseks on vaja muidugi parasjagu tööd teha. Kontserdikorraldajatest on ka palju abi. Tore, et on autorilaulu festival Mailaul. Mailaulu korraldaja Ants Johanson on eesti autorilaulu jaoks palju ära teinud, noori lauljaid innustanud ja esinemisvõimalusi pakkunud. Tartu Jaani kirikus toimuvad tornimuusika kontserdid Juhani Jaegeri korraldamisel. Ja seekordsel Viljandi folgil astus üles ka päris palju noori laululoojaid. Kindlasti aitab see kaasa ka uute lauljate pealekasvule. Et neid aga juurde tekiks. Mida rohkem, seda uhkem. Mitmekesisus on hea.
