Jaagup Jürgel on Eesti muusik. Kitarrimängija. 2021a. Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia laureaat.
Jaagup vastab mu pärimisele, kuidas teda esitleda, et ideaalses maailmas võiks ta olla Eesti muusik. „Mitte midagi rohkem ma ei tee ja mitte midagi rohkem ma ei tahagi kunagi teha.“
Kus täpsemalt tegutsed Eestis? Või hoopis Eestist eemal?
Elan Eesti muusikamaailma mõistes tõesti välismaal – Lõuna-Eesti kuplite vahel, keset Karula rahvusparki. Aga õpin ma siin täiel rinnal. Iga päev erinevaid asju, näiteks tõmbasin just otsad kokku ümber hoovi aia ehitamisega. Ka murutraktorite siseorganitega pole ma varem nii sinapeal olnud.
Oma muusikaõppe ümberjutustamises piirduksin Elleri kooliga. See kool andis mulle kõik, mis ja kes mul on. Mul on hea meel, et sattusin sinna kooli täpselt siis kui sattusin. Sain kogemused, kuidas edaspidi mitte mingil juhul ellu suhtuma ei peaks ning ka juhised, mille järgi end tänini joondan. Nagu mulle aina enam ja enam tundub, veab mul elus alatihti kohutavalt. Sattusin Elleri kooli sellisel ajal, kus rütmimuusikaosakonna tegevfiguuriks oli/on Alari Piispea. Sellist entusiasmi ja pealehakkamist nagu Pässil pole ma ei varem ega hiljem Eestis oma silmaga näinud/kogenud. Suurt rolli mängib ka minu esimene ‘’päris’’ kidraõpetaja Ain Agan. Vedas mul ka, et sain mõnda aega Jürmo Eesperelt jazz impro tunde võtta.
Mis on Sul parasjagu loomealaselt käsil?
Suurim rõõm on koostööd teha kahe niivõrd leidliku artistiga nagu Linalakk ja Bonzo. Meil on muideks just plaat välja tulnud! Plaadil kuulete ainult neid ja mind ja Margus Tammemäge. Ja ka Vilho Meierit puldi taga. See plaat on minu jaoks eriline, ma sain lõpuks ometi mängida neid lugusid, mida tahtsin täpselt nii nagu tahtsin. Minu elus on alati suurt rolli mänginud ameerika pop – ja miks mitte – ka laulja-laulukirjutaja muusika. Plaadil saavad kokku nt Mitchelli, Dylani, Taylori ja Bonzo & Linalaka looming. Liina ja Bonzoga on alati tore koos mängida.
Apple Music: https://music.apple.com/ee/album/kahelt-poolt/1692733768
Plaadiesitlus toimus 30.juunil Rebasemõisa festivalil.
Peale selle ma suurt ei teegi. Mängin Stefani bändis ja aegajalt saan igasugustel üritustel oma jatsu sõnavara eksponeerida. Kastsin möödunud sügisel varba vette ka oma trioga, aga tunnen, et selle rea jätkamiseks pean veel veidi kasvama. Trio kooseisus on veel Martin Eero Kõressaar kontrabass ja Karl Martin Kirm trummidel. Avasime eelmise Viljandi Kitarrifestivali.
Ma pole kunagi olnud helilooja ega tunne, et oleksin praegu. Pigem naudin teiste loojate muusika mudimist.
Kolm lugu plaadilt. „Et näeksid“ – Dylani ‘’To Make You Feel My Love’’
„Kahelt poolt“ – Mitchelli ‘’Both Sides Now“
Bonzo enda „Pööripäev“
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
See käis päris kähku. Mäletan, et sain kunagi oma tädimehelt sünnipäevaks Claptoni 2004 Crossroads Guitar Festivali topelt dvd. Ma pidin olema umbes 9. Sealt leidsin ma oma esimese armastuse- B.B. King-i. Muideks ta suri minu sünnipäeval, vana nahk! Crossroadsist vist enam tagasiteed polnudki. Seal astusid muuhulgas üles ka James Taylor ja John Mayer, ega palju muud polnudki vaja. Mul vedas ka sellega, et vanuses 0-st 16-ni ei olnud mul kunagi kuigi tihe sotsiaalne graafik, ehk peale muusika avastamist ei olnud mul käed-jalad millegi muuga tööd täis ja sain ainult ühele sihile keskenduda. Sealt edasi tuligi Elleri kool.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Võibolla siis, kui ma oma elu kõige ootamatuma tunnustuse pälvisin- Tiit Pauluse nimelise noorkitarristi preemia. Võibolla siis, kui Rebane mind oma Kitarri ajakirja intervjuus välja tõi. Võibolla siis, kui Kütner mind mainis. Võibolla siis, kui Bonzo mulle ütles, et ma ilusasti mängisin. Iga kiitus on minu jaoks võrdselt ja vägagi oluline. Mul nagu kõigil teistel inimestelgi on väga hea meel kuulda mistahes kiitust. Ma olen ääretult inspireeritud inimene (kahjuks mitte muusikat kirjutama, aga see on ilmselt millestki muust tingitud). Ma olen iga päev inspireeritud tõusma ja muusikat mängima. Ma teen oma elus ainult seda, mida ma päriselt tahan. Tõesti on raske üht üksikasja kaardistada, mul on elus tohutult vedanud kõigega.
Ajalooliselt inspireerib ja innustab mind võibolla siiani kõige enam see, kui Ain mul kokaks õppima minemist soovitas!:)
Kes on Sinu eeskujud ja lemmikud kogu maailma muusikas, keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Bob Dylan – Kes siis veel? Lugu mängib minu jaoks muusikas vähemalt sama suurt rolli kui meloodias kajastuv noodivalik. Olgu ta siis inimesena milline iganes. Leian, et iga töötav muusik peaks ära kuulama vähemalt „Blood on the tracks“.
ja „Time out of mind“.
Pat Metheny & Lyle Mays:
Kaks imetlusväärset meest, kes saavutasid minu jaoks ideaalse kunstilise sümbioosi. Arvan päris kindlalt, et minu esteetilisi valikuid on just nemad kõige enam kujundanud. Leian, et iga töötav muusik peaks ära kuulama „As falls wichita so falls wichita falls“
ja „Letters from home“:
Alari Piispea – tema nimega loomingut seostada pole, plaate küll. Kahjuks ma ise ei mäleta Forwardsi aegu ega käinud Plink-Plonkil. Alari (hüüdnimega Päss) on minu jaoks Tartu soundi vaieldamatu alustala. Kõikidel minu lemmikutel Eesti plaatidel on üks ühine tegur. Üks ühine sound.
Soovitaksin väga kuulajatel tutvuda tema produtseerituga.
Tänu Alarile sain ma enda Haukka Telecasteriga tuttavaks.
Loodan, et suudan kunagi kellegi loomingulisele arengule samaväärse tõuke anda nagu tema minule.
Palun kõigil lugejatel Kõrsikute “Viies” plaat läbi kuulata.
Teemu Viinikainen on lihtsalt maailma parim kitarrist.
Palun räägi oma kitarridest. Mis pill on Haukka telecaster?
Legend räägib, et mul on üks Andres Haukka viimastest pillidest. Selle pilli tellisid Haukka käest Alo Allik ja Lauri Liivak. Ajavahemikus 1991-1993. Näiteks on temaga sisse mängitud kõik Bizarre plaadid. See peab olema väga ammu kirjutatud saatus või väga loll, aga samas õnnelik juhus, et see pill nüüd mulle sattus. Liivak on seda vahepeal umbes 4 korda maha müünud ja tagasi ostnud. Ise tunnen ma, et ta on nüüd koju jõudnud. Ma pole ei enne ega pärast nii iseloomuga kitarri kohanud. Loodan, et ta on minuga ka rahul!:)
Teine põhipill on mul 61.aasta Gibson ES-125. Aganal on 2 aastat vanem! Tema tõin ma ise USA-st. Albequerquest, mingite jamade kokkumängu tõttu tõin ta Eestisse lennuki kõhus originaalkohvris Fed-Exi pappkarbis. Sain alla kirjutada dokumendile, mis vabastas lennufirma igasugusest süüst jne. Kaunis stressirohke 7h. Originaal helipea vahetasin ühe võimu vastu, pillile väärilise helipea keris mulle Halvo Liivamägi.
Pill ta küll otseselt ei ole, aga eriline ikkagi. Minu võim! 64.aasta Fender Princeton. Ilma reverbita! Kõik on originaalne v.a. voolutrafo, mis on 65.aasta originaal. Natuke peab eputama ka.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Diplomipõhiselt olen kutseline muusik, kitarrist. Kui professionaalne, see jäägu kuulajate otsustada. Aga sel teemal on mul seisukohti küll!
Kõrvad ja tunded! Mulle meeldib väga muusika. Mulle meeldivad ka maitsekad liialdused, mis teenivad muusikat. Aga kui keegi kirjutab plaaditäie lugusid, mis on teoreetiliselt kuulikindlad, kuid ei tekita ühtki emotsiooni, on mul natuke kahju. Ma leian, et muusika on nähtus, mida tuleb teenida, mitte ära kasutada. Ei taha kõlada esoteeriliselt, aga tunnen, et muusikaga peab teatavad kokkulepped sõlmima. Ma ei kirjuta (veel) muusikat. Kuni ma ei tunne, et mul oleks midagi originaalset öelda, ma vaikin.
Oluline on arusaam, mis teeb nootidest muusika ja muusikast loo. Minu jaoks on väga oluline lugude jutustamine.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Oma kodus, Oru talus, Rebasemõisa külas, keset Karula rahvusparki. Õnneks on aastas korra ka õnnelik juhus, kus kõik minu lemmikmuusikud kokku tulevad ja siin seda võimaldavad. Rebasemõisa Festival! See on idülliline koguperefestival, mida mu naine korraldab, kus leiavad end vaid Eesti parimad (autori sõnul) artistid. Sel aastal astuvad näiteks üles: Liisi Koikson, Vaiko Eplik, Kukerpillid ja Jaan Tätte.
Kodust väljaspool ilmselt mõni Nashville pubi. Koht, kus mängitakse parimas mõttes töömuusikat. Näiteks Roberts Western World. Miks mitte, unistada võib. Nt. JD Simo Don Kelley bändiga.
Mis on sinu enda sulest ilmunud või interpreteeritud paladest/plaatidest sellised, mida eriti esile tõstaksid?
Linalaka plaadi ‘’Elu Ilu’’ alla panin umbes pool aastat oma elust. Kui keegi selle kidrasounde hindaks, oleksin juba väga rahul!:)
Selle plaadi pealt kaks lugu, „Peagi“
ja „Taeva poole“. „Taeva pooles“ on päris laheda soundiga kidrasoolo.
Just ilmunud Linalaka ja Bonzo plaat ‘’Kaheltpoolt’’. Arvan, et see on päris hea.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ma olen selles maailmas ilmselt paarkümmend aastat liiga vähe tegev olnud. Minu jaoks on kõik super.
