Joosep Sang – orkestrijuht ja pilliõpetaja
Tegeled nii mitmekülgselt muusikaga ja sellest kirjutamisega, et küllap ma kohe kõikide ettevõtmiste kohta ei tea küsidagi. Mida pead enda kõige olulisemateks ettevõtmisteks, kuhu aega ja vaeva panustad?
Varem oli mu elus esikohal laulmine (töötasin 18 aastat Eesti Rahvusmeeskoori lauljana), saated Klassikaraadios ja toimetajatöö ajakirjas Muusika, aga viimased 10 aastat on kõige olulisem orkestrite juhtimine ja ukulele õpetamine. Saateid teen siiski edasi, aeg-ajalt kirjutan ka mõne artikli ja tuleb ette ka laulmist.
Mandoliiniorkestrid, ukuleleorkestrid… mäletan, et Sakus käivitasid mandoliiniorkestri vist aastat 6-7 aastat tagasi? Midagi sellist mäletan viimati oma lapsepõlvest pisikeses maakoolis, kus õpetaja praktiliselt kõik lapsed mandoliini – ja akordioni orkestritesse kaasas. Lust on olnud jälgida, kuidas Sul on õnnestunud mitmel pool tuua nii arvukalt inimesi sellise õndsa vabaaja harrastuse juurde. Kuidas see Sul õnnestus ja kust kõik alguse sai?
Orkester Saku Mandoliinid sai läinud sügisel 10-aastaseks. Selle etteotsa sattusin juhuslikult, otsiti juhti alustavale kollektiivile ja kuidagi jõuti minuni. Võtsin selle riski ja tundub, et kahetsema ei pea – orkestris on ligi 30 liiget, anname igal aastal 15-20 kontserti ja esitame igasugust muusikat rahvamuusikast klassikani. Meiega on koostööd teinud ka pikk rida suurepäraseid soliste.
Eesti Ukuleleorkester tegutseb Tallinnas ja saab sügisel 9-aastaseks. Ka selle seltskonnaga oleme ette võtnud mitmesugust repertuaari ja tulnud välja eriilmeliste tervikkavadega. Lisaks tegutseb Viimsi Ukuleleorkester, mis alustas koroonakriisi ajal 2021. aasta sügisel, aga on nüüd samuti toredasti tuult tiibadesse kogunud. Kõigi kolme orkestriga andsime sel kevadel kontserte: Saku Mandoliinid ja solist Yvetta Uustalu esitasid Ladina-Ameerika muusikat, Eesti Ukuleleorkester koos Guitariumi kitarristide ja solist Kelli Uustaniga biitlite lugusid ja Viimsi Ukuleleorkester esitas kava „Reis ümber maailma“.
Õpetan ukulelet, nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kokku on õpilasi praegu 25. Lisaks kõigele sellele osalen ka ansamblis Beati Mandolini, mis koosneb proffidest ja esitab Itaalia, eelkõige Sitsiilia muusikat. Bändi seitsmest liikmest viis mängivad mandoliini, aga kasutusel on ka mitmehäälne laul, kitarrid, viiul ja löökpillid.
Küllap Sa oskad mõnestki paremini nüüd öelda, kuidas hästi valitud harrastus inimesi liidab ja rõõmu toob. Kas orkestritega seoses elavneb ka seltsielu ja võetakse muudki vabal ajal ette?
Harrastuskollektiivi juures ongi kõige tähtsam, et osalejad tunneksid oma tegevusest ja seltskonnast rõõmu. Minu kui juhi jaoks on muidugi tähtis kunstiline kvaliteet, aga kui seda toreda seltskonna tunnet ei ole, pole ka muusikalist tulemust. Inimesed tulevad ju orkestrisse pärast rasket tööpäeva ja tahavad lõõgastavat vaheldust. Minu proovide tempo on tegelikult päris kõrge, aga ometi on rohkem kui kord mulle öeldud, et näe, tulin väsinuna proovi ja lahkun puhanuna.
Seltsielu ja kõikide hea läbisaamine on tähtis ning kõigi mu kollektiivide liikmed suhtlevad ka prooviväliselt. Kõige rohkem on seda Sakus, sest see on väike koht ja inimesed on omavahel ammu tuttavad, tänaseks tegelikult juba üks suur sõpruskond. Kontserdireisid, orkestrilaagrid, ühised koosviibimised – sellised asjad annavad palju juurde, nii sotsiaalses kui ka muusikalises mõttes.
Kuidas võiks välja näha veel mõne harrastusorkestri rajamine? Kui kutsujaid leiduks, kas jaksaksid veel mõne käivitada?
Ma arvan, et kolmest orkestrist mulle piisab. Tegelikult koguneb paar korda aastas ka neljas, mis koosneb mu õpilastest ja millele ma olen nimeks andnud Tallinna Noorte Ukuleleorkester.
Orkestri loomiseks on tarvis ideed ja pealehakkamist. Edasine on juba isikliku aktiivsuse taga. Tuleb teha postitusi, avaldada kuulutusi, kirjutada kohalikesse lehtedesse artikleid, suhelda kultuurikorraldajatega ja huvilisi leiab kohe kindlasti. Algajad tuleb välja õpetada, teha sellised seaded, et iga tasemega mängija jaoks leidub jõukohane roll. Selle järel on vaja kujundada repertuaar, panna paika hooaja plaan ja kindlasti hakata ka kontserte andma.
Mõtlen vahel, et pillimeeste ühendorkester võiks eksisteerida ja proovid oleksid üle veebi ja siis teeks suvepäevad, reaalsed proovid ja lõpuks ka kontserdid:) Kui võimatu missioon see tunduks?
Veebis harjutamine ja isegi tundide tegemine pole minu jaoks. Isegi koroona ajal ma vältisin seda ja otsisin pigem võimalusi reaalsete proovide ja tundide tegemiseks. Aga kogemusi, kuidas enda orkestrid ja ka muudki pundid suure ühisorkestrina mängima ja esinema panna, mul veidi on. Kõik mu ukulelemängijad on korduvalt koos esinenud, siis on laval umbes 50-60 muusikut. Korra panin lisaks ukulelet mängima ka kõik Saku Mandoliinide liikmed ja muudki osalejad, siis oli laval veel rohkem inimesi. Kõige suurem ettevõtmine oli Eesti 100. sünnipäeva paiku kui Eesti Kontserdi suurtes saalides esines üle saja mandoliinimängija. Sellised ettevõtmised on osalejate jaoks eriline kogemus, mis arvatavasti jääb kauemaks meelde.
Millal tundsid, et muusikal on Sinu elus nii oluline koht, et seda oma elust välja jätta on võimatu? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Juba lapsena kuulasin muusikat, mis polnud sellel ajal eriti kergesti kätte saadav. Meil oli kodus kassette ja plaate, mäletan näiteks selliseid albumeid nagu Cat Stevensi „Teaser and the Firecat“, The Who „Who´s Next“, Jimi Hendrixi „Hendrix in the West“ jne. Teismeeas käisin aastaid pühapäeviti Harju mäe plaadimäel, sama pühendunult nagu mõni käib kirikus. 7. keskkoolis tegutses Tiia-Ester Loitme juhatusel väga heal tasemel koolikoor, millega käisime ka korduvalt välismaal. Keskkooli ajal hakkasin ka bändides basskitarri mängima, üks grupp nimega Ansambel Ansambel kandus ka Otsakooli ning esinesime sellega isegi Jazzkaarel ja viimastel Tartu levimuusikapäevadel. Sellel ajal hakkasin ka muusikast kirjutama ja alustasin oma esimesel töökohal Love raadios. Nii et muusika on mind igapäevaselt saatnud kogu elu.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Õhtuks olen tööpäevast juba väsinud, oma kodu sobib suurepäraselt. Kui kusagil väljas muusikat kuulan, siis tahangi justnimelt keskendunult kuulata, mitte niisama mingi sumina keskel aega viita. Mulle meeldivad kõige rohkem jazz ja maailmamuusika (eriti igasugune latino-muusika), aga ka klassika ja hea soul. Ja kindlasti eelistan akustilisi kõlasid, mitte täiselektroonilist muusikat.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Leian uusi lugusid ja taasavastan vanu igal nädalal. Muusikaplatvormide „süü“ on see, et ma leian huvitavat materjali pigem lugude kaupa. Mingis mõttes on kahju, et nii on läinud, sest aastakümneid kuulasin plaate otsast lõpuni. Kontsertidele ma väga palju enam ei satu, sest enamus õhtuid nädalas on mul kinni ja oma esinemisi on ka paras ports. Aga mõnele suvefestivalile ikka jõuan ja igal aastal teen omale vabaks Jazzkaare nädala. Sellest aastast on ka mitu elamust, näiteks Portugali fado-laulja Sara Correia ja USA legend Steve Coleman.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis nii harrastusmuusikaelu kui kutseliste muusikute muusikaelu edendamise juures paremini (korraldatud) olla?
Eks need huvitegevuse toetused, muusikaõpetajate ja koorijuhtide, aga ka kutseliste muusikute palgad on paljude jaoks tähtis teema, aga üldiselt mina millegi üle ei nurise. Eesti muusikaelu on igal tasandil väga tihe ja hea tasemega. Pigem on pakutavat juba liiga palju, kõigele ei pruugi publikut jätkuda…
