Muusikud Muusikast: Anna Regina Kalk
Anna Regina Kalk on kitarrist ja helilooja, Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia 2022.aasta laureaat
Üllitasid märtsis plaadi „Practical Matters“. Mis materjali sinna koondasid?
Idee kirjutada muusikat sellisele kammerlikule koosseisule (kitarr, kontrabass, trompet) tuli juba paar aastat tagasi. Kui alustasin oma õpinguid Šveitsis, tundus, et nüüd ongi see õige hetk kätte jõudnud selline bänd kokku panna. Ma olen tõesti väga õnnelik, et leidsin täpselt õiged inimesed selle bändi jaoks – Paul Butscheri trompetil ja Loïc Baillod’ kontrabassil.
Esitame minu kirjutatud muusikat. Kogu selle programmi idee on olnud rõhutada ilu igapäevastes asjades ja üldiselt üldse „rääkida“ läbi muusika tavalistest elulistest asjadest nagu tööargipäev ja kuidas selles igal päeval midagi ilusat leida („Arbeitsalltag“), kodustest õhtutest pärast tööpäeva („Fyrabe“) ja kohtumistest paratamatustega („Meeting the Inevitable“).
Kas tegemist oli Sinu debüütplaadiga? Kas salvestusplaane on veelgi?
„Practical Matters“ on jah minu debüütplaat. Selle aasta sügisel ilmub veel üks trioplaat koosseisuga Noblique ja selle aasta lõpupoole ilmuvad esimesed singlid järgmisel aastal välja tuleva plaadi pealt koosseisuga EDNA.
„Practical Matters“ on ääretult sundimatu ja loomulikult kulgeva koostööenergiaga musitseerimine ja kuulamine. Kas seaded sündisid muusikute koostöös või oli Sul nägemus ning seade juba enne fikseeritud noodina olemas?
Enamus seadeid olid juba minu peas valminud ja ma panin need paberile. Oli ka hetki, kus me üksikuid kohti koos teistmoodi arranžeerisime, et uusi võimalusi leida.
Kammerdzässtrio koosseise on harva esinemas näha. Kas on plaanis ka Eestis oma kammertrio luua?
Võib-olla, et on. Hetkel on plaan tegutseda edasi juba olemasoleva kooslusega.
Kus Sind võib leida esinemas lähemal ajal?
Esinemised Eestis:
26.07 Duo Merje Käguga Noblessneri sadamas
19.10 Kalk/Tammearu/Rebane/Petermann, Viljandi Kitarrifestival
Noblique plaadiesitluskontserdid Šveitsis ja Saksamaal. Lisaks mõned kontserdid teiste koosseisudega.
Oled kaua Eestist eemal õppimas olnud – Saksamaal ja nüüd magistriõppes Šveitsis.
Jah, kuidagi läks nii. See ei olnud tegelikult esialgu plaanis. „Plaan“, kui nii võib nimetada, oli minna üheks aastaks Saksamaale. Pärast paari kuud seal õppimist oli kohe selline tunne, et ma pean sinna kauemaks jääma. Nii tegingi aasta lõpus sisseastumiskatsed ja sain sisse ning lõpetasin seal oma bakalaureuseõpingud. Sealt edasi tundus loogiline magister ka kuskil välismaal teha. Lõpuks valisin Berni, kus praegu õpin.
Kuidas valisid õpingukohti? Kuidas sealsetes konservatooriumites pakutavaga rahul oled?
Saksamaale sattusin üsna juhuslikult. Seda kooli soovitas mu tollane õpetaja Jaak Sooäär. Berni valisin sealsete õpetajate järgi (Ronny Graupe, Jim Black, Django Bates, Ralph Alessi).
Minu jaoks oli oluline teha magister ja ka bakalaureus koolides, kus oli esiteks minu jaoks oluline kitarriõpetaja ja ka teised õppejõud, kelle muusika mulle meeldib ja kes mulle eeskujuks on. Lisaks on välismaal juba seetõttu parem, sest on rohkem aega tegelda harjutamisega ja õppimisega. Vähemalt esialgu ei ole seal lihtsalt midagi muud eriti teha. Alguses puudub seal tihe sotsiaalelu ja ka pere on kaugel. Nii saabki keskenduda ainult iseendale ja mulle oli seda väga vaja.
Igal juhul olen ülimalt rahul, et otsustasin välismaale õppima minna. Ilma selleta ei kujutaks oma praegust muusikuelu ettegi.
Kuidas jõudsid elektrikitarrini?
Jõudsin elektrikitarrini kui olin umbes 14- või 15-aastane. Tollel ajal oli mu lemmikbänd Nirvana. Lisaks sellele kuulasin veel ka erinevaid rokk- ja metalbände. Proovisin kodus oma klassikalise kitarriga neid lugusid järele mängida, aga sain kohe aru, et see pole ikka päris see. Vaja on ikka elektrikitarri ja vaja on ise ka bändi hakata tegema.
Nii saingi endale oma esimese elektrikitarri. See oli oranž stratocaster.
Kas oled peale õpinguid naasmas Eestisse või on veel mujalgi plaane?
Mõlemat. Plaan on pärast magistri lõppu rohkem Eestis olla ja uute projektidega alustada.
Samuti jätkan mängimist oma siinsetes projektides, millest nii mõnegagi on juba paari aasta plaanid paika pandud. Minu jaoks on oluline siin leitud kontakte hoida nii hästi kui võimalik, aga oluline on ka Eesti muusikamaastikul jälle aktiivne olla.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Nüüd tagasi vaadates arvan, et juba ammu, umbes siis, kui alustasin kitarri õppimist muusikakoolis, aga siis ma veel ise seda ei teadvustanud. Kui olin juba keskkooli lõpus ja pidin otsustama, et kuhu ja mida õppima minna, sain aru, et muusikat ja ainult muusikat. Mind ei huvitanud lihtsalt miski muu nii palju kui muusika. Tahtsin õppida kõike, mis vähegi muusikaga seotud oli.
Nüüd mõtlen, et see oli ikka julge samm. Siis ma küll üldse sellistele praktilistele asjadele nagu raha teenimine nii tõsiselt ei mõelnud.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Olen saanud palju positiivset tagasisidet märtsis väljaantud plaadi kohta. Ei saa ka mainimata jätta eelmise aastal saadud Tiit Pauluse nimelist noore kitarrimängija preemiat, mis oli minu jaoks oluline tunnustus.
Kes on Sinu eeskujud ja lemmikud kogu maailma muusikas, keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Minu guitar hero läbi aegade on olnud John Scofield. Tema on nagu muutumatu tugisammas – alati on hea ja inspireeriv kuulata, kuidas ta mängib. Sama kehtib Bill Friselli kohta.
Suureks eeskujuks on ka mu endine õppejõud Saksamaal Frank Möbus. Tema mäng ja kitarrisound on tohutult maitsekad. Vähemalt väga minu maitse järele.
Ka on mind palju mõjutanud Jim Black ja tema muusika.
Kirke Karja on mulle eeskujuks mitmes mõttes. See on väga vinge, mida ta teeb. Minu jaoks on julgustav näha, et on võimalik elada Eestis ja samal ajal näiteks Berliini muusikutega bändi teha ja kõikjal Euroopas mängida. See oleks minu unistus ka.
Diplomi saavad ju kõik, kes koolid lõpuni käivad, kuid mitte sugugi igaühest ei saa hinnatud interpreeti. Mis isikuomadusi või iseloomujooni Sa nii endas kui õppejõududes esile tooksid, mis aitavad valitud teed käia?
Usun, et see on ikkagi fanatism. Keegi ütles mulle kunagi, et muusikuks saab see inimene, kes lihtsalt ei saa ilma muusikat tegemata elada. Või umbes nii. See peab olema nii suur huvi ja sisemine tung.
Ma arvan, et mind on aidanud järjepidevus, püsivus ja töökus. Võib-olla ka enesedistsipliin? Vägagi sageli peab olema ise enda „õpetaja“ ja endale ise harjutamisrutiini kujundama, sellest kinni pidama, leidma üles nõrgad kohad ja neid rohkem treenima jne.
Mul on olnud õnne, et olen saanud ka väga heade kitarriõpetajate ja -õppejõudude juures õppida, kes on mind alati motiveerinud harjutama ja muusikat tegema. Minu jaoks on hea õpetaja see, kes oskab mind edasi aidata kohtadest, kuhu olen nö kinni jäänud. Olgu see siis kitarrimängutehnikaga seotud küsimus või mõni tüüpiline eksistentsialistlik mure nagu näiteks, miks ma üldse teen muusikat või kellele seda vaja on.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Eks oleneb tujust. Hea meelega veedan aega kodus. Kui aga kuhugi välja peaks minema, siis veedaks aega mõnes jazziklubis. Näiteks Philly Joe’s. Seal kohtab alati sõpru-tuttavaid ja on mõnus teekruusi või veiniklaasi taga juttu rääkida.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Kuna ma olen suurema osa ajast olnud lisaks tegevmuusikule ka tudeng samaaegselt, on mul veel ilmselt ees see esimene tõeline karastumine. Õppides on võimalik taotleda stipendiumeid, mis aitavad paremini ära elada.
Unistus oleks, et oleks võimalik vabakutselise muusikuna normaalselt (isegi hästi!) ära elada.
Practical Matters | Assonance | Anna Regina Kalk Spotifys https://bit.ly/42xSel4 , Fairmusis https://bit.ly/3M49HdK,
Apple Musicus https://bit.ly/42SWXNX ja bandcampis https://bit.ly/3nVNhTZ.
