Artur Skrõpnik on kitarrist, kes käesoleval ajal mängib ansamblis The Tri-Tones.
Anne: Kuidas kulges Sinu kitarristiks kujunemise tee?
Artur: Minu esimene kohtumine kitarriga oli 13-aastaselt, kui noorem vend lõpetas kitarrikursustel käimise ja pill jäi koju vedelema. Isal olid tollal Suzi Quatro kahe esimese plaadi lindistused, mis mulle väga meeldisid
Eriti ägedad tundusid draivise soundiga kitarripartiid ja tõenäoliselt see viiski mind kitarri juurde. Kuna õpetajat ei leidnud, hakkasin ise tasapisi pusima ja tinistama. Mõni aeg hiljem andis vanaema mulle 200 rubla uue kitarri jaoks ja parim, mis kusagilt leidsin, oli nõuka imekitarr „Formanta“. See oli Jazzmasteri aimatava kuju, sisseehitatud fuzzi, mittetöötava kangisüsteemi ja üsna jämeda kaelaga normaalse kitarri imitatsioon, aga ikkagi parem, kui venna vana akustiline.
Muusikalise silmaringi eest hoolitses tollal peamiselt Soome televisioon ja eriti saade Iltatähti. Lemmikuteks olid Sex Pistols ja AC/DC.
kelle kitarristidest Steve Jonesist ja vendadest Youngidest said mu esimesed nö õpetajad. Õppisin kõik nende lood, mida kätte sain, plaatide kaupa ära. Enamasti küll rütmipartiid, aga ka mõnede soolodega sain juba siis hakkama.
Esimeseks bändiks sai koolibänd, mida koolivendadega tegime. Meie ainsaks etteasteks jäi esinemine kooli lõpuaktusel. Kavas olid nii endakirjutatud, kui ka Hurriganesi, Stray Cats, Black Sabbathi ja Turisti lood. Pean tunnistama, et väga hirmus oli terve kooli ees esimest korda laval olla. Vasak käsi ja parem jalg värisesid kogu pooletunnise esinemise.
Natuke enne sõjaväeteenistust sattusin esimesse tõelisesse bändi, kus olid koos samasugused tulihingelised noored muusikud nagu minagi. Mängisime enamasti Black Sabbathi covereid. Kahjuks päädis ka see bänd ainult ühe esinemisega praegusel ajal väga veidralt kõlava nimega üritusel „Vinni heavy“. Olime seal legendaarse Hetero soojendusbänd. 10 päeva hiljem algas 2-aastane mõttetu vene sõjaväeteenistus kaugel Siberis. Esimesel aastal läks nii, et kitarri isegi ei näinud, aga teisel juba paremini, sest sattusin väeosa bändi. Repertuaariks olid enamasti nõukaaegsed venekeelsed pophitid. Esinesime päris palju ja olime populaarsed oma regiooni külapidudel. Võtsime osa mitmest kohalikust lauluvõistlusest, kus saime aukirju „suure kunstilise taseme“ eest. Kui see sõjaväejama lõpuks läbi sai ja koju tagasi jõudsin, selgus, et sealne „suur kunstiline tase“ ei ole võrreldav kodumaa omaga ja peab hakkama kõvasti tööd tegema. Nii ma siis harjutasingi tunde ja tunde iga päev. Suur pöördepunkt oli 1989.aastal, kui käisin Peterburis Yngvie Malmsteeni kontserdil.
Ta muusika võib meeldida või mitte, aga ise lavalt mõne meetri kauguselt kuulda ja näha virtuoosset pillikäsitlust on noore muusiku jaoks eriline kogemus. Mind innustas see väga ja avardas muusikalist arusaamist näha igavavõitu bluusikäsitluse kõrval ka muud. Uus muusikaline maailm nõudis absoluutselt teistsugust tehnikat ja lähenemist – harmooniad ja sound teistsugused, kiired skaalad ja arpedžod kohustuslikud jne. See kõik tundus tollal uus ja ülihuvitav. Samal ajal kohtusin Elmar Liitmaaga, kellega klappisime hästi ja otsustasime bändi tegema hakata. Esimesed paar-kolm aastat ei leidnud me kuidagi sobilikke kaaslasi ja nii mängisime enamasti proovikas kahekesi. See oli väga tore ja viljakas aeg! Fännasime neoklassika kitarrikangelasi,
õppisime nende pealt kitarrimängu, leiutasime ka ise uusi trikke ja kirjutasime oma lugusid. Sõbralik konkurents vedas meid mõlemaid muusikaliselt edasi, sest ega kumbki ei tahtnud ju viletsam olla. Koostöö kõrgpunktiks sai bänd House Of Games, mille algkoosseisus me olime.
Jõudsime lindistada esimese plaadimaterjali ja see oli tollal üsna novaatorlik.
Paar aastat enne HoG-i alustasin veel ühes enda jaoks olulises bandis nimega Nice Try. Mängisime hard rocki, enamasti omakirjutatud lugusid, esinemisi oli palju ja sain kõvasti lavakogemust. Lõin kaasa kahel esimesel plaadimaterjalil.
Samasse ajaperioodi jäi ka palju teisi bände ja projekte väga erineva muusikaga, kus kaasa lõin. 1995.a. toimus suur murdepunkt mu muusikuelus, kui hakkasin mängima 50ndate aastate muusikat. See erines kardinaalselt eelnevast ja hakkasin järkjärgult oma kitarrimängu ümber kujundama. Reaalselt tähendas see kogu senise mängumaneeri unustamist ja täiesti uue lähenemise omaksvõtmist. Alguses, nagu enamus stiiliga mitte väga kodus olevaid kitarriste, kasutasin a’la Chuck Berry double stoppe ja üldse mängisin üsna bluesilikult kuni jõudis kohale arusaam, et rockabilly on märksa laiem kitarristiilide valikuga muusika. Rock’n’rolli stuudiolindistustel osalesid tihtipeale jazzkitarristid, mis lisas muusikale jazzilikke kõlavärve. Kui kuulsin esimest korda Gene Vincenti varajasi lindistusi, siis oli mulle kohe selge, et see on minu jaoks. Tema kitarrist Cliff Gallup on üks tähtsamaid suunamuutjaid rock’n’roll-i kõlapildis – ülitehniline, jazzilik ja originaalne.
Teine suur avastus oli Merle Travis oma väga erilise mängustiiliga, mida nimetataksegi tema järgi Travis picking’uks. Selle puhul kasutatakse paremal käel pöidlaküünist ja sõrmi keelte tõmbamiseks. Täiesti teine maailm ja mul kulus tubli 5 aastat enne, kui sain seda tehnikat vabalt laval kasutada.
2000.a. toimusid esimesed välisreisid bändiga Hollandisse, Soome ja Venemaale. Nägime seal palju erinevaid sama stiili artiste ja märkasime, et nad on kuidagi täitsa teistmoodi, kui meie Eestis. Siin jäi kahjuks tänu nõukaajale täitsa vahele 50ndate rock’n’rolli ajastu ja rockmuusika algas n.ö. The Beatlesist. Ja nii inimesed lihtsalt ei tea, kuidas see stiil õigesti kõlama peab, kuidas peab laval välja nägema jne. Meie jaoks avasid need sõidud täiesti uue maailma ja tekkis selge arusaam, kuhu poole peaks püüdlema bändiga! Muutsime oma kava, hakkasime rohkem mängima oma lugusid, vähetuntuid kavereid, muutsime oma esinemisriietust ja lavashowd. See kõik töötas ja tuuritasime tollase koosseisuga The Jumpin’ Wheels päris palju Euroopas ringi.
2003.a. ilmus Hispaanias meie ainus CD. Plaadifirma korraldas kuuajase turnee Hispaanias, kus me sõitsime maa risti-põiki läbi. Bändi kõrgpunktideks oli veel ka rockabilly legendide Johnny Powers ja Don Woody saatebändiks olemine Soome ja Hollandi tuuridel. See oli ikka väga eriline kogemus mängida koos lauljatega, kes olid stiili juurte juures.
2007.a. muutus koosseis ja bändi uueks nimeks sai The Tri-Tones, mis kestab peale erinevaid koosseisu muutusi tänaseni. Võtsime suuna esmajoones kirjutada ja esitada enda materjali. Kui tavamängudel mängisime ikka ka kavereid, siis festaritel enamasti ainult oma lugusid. Jällegi tuuritasime päris palju Euroopas ringi. Tegime lepingu Saksa Rhythm Bomb Records’iga ja enne, kui maailmas kogu plaadimüük tänu internetile kokku kukkus, ilmus nende alt 2 meie CD-d. Kahel plaadil olid põhiliselt omalood ja ainult kaks kaverit. CD-d levisid vist üsna hästi, sest panime tähele, et festivalidel laulsid inimesed meiega laule kaasa. Sellesse perioodi jääb ka suurima publikuarvuga esinemine Riia linna aastapäeval rock’n’roll-i festil. Kohalike kinnitusel oli lava ees umbes 150 000 inimest. Sel perioodil avastasin enda jaoks country-jazz’i instrumentaalse poole. Kaks kõige suuremat lemmikut on mul siiani Jimmy Bryant ja Roy Lanham.
Esimest iseloomustas ülitehniline kiire one-note ja teist jällegi chord-melody mängutehnika. Mõlemad kitarristid tegutsesid ka stuudiomuusikutena ja nende mängu võib kuulda väga paljude 50ndate aastate rock’n’roll, country, jazz ja pop artistide lindistustel.
2017.a., peale mitmeid koosseisu vahetusi, sai The Tri-Tones lauljaks Mari Laube, mõni aeg hiljem liitus Villu Viirsalu ja algas järjekordne uus periood, mis kestab tänaseni. Jätsime country/hillbilly põhise rockabilly eemale ja sättisime oma kõlapildi rohkem rhythm’n’blues-i poole. Lisaks leidsime enda jaoks ka doo-wop stiili. Minu teada pole seda Eestis keegi varem teinudki. Doo-wop on mustade rhythm’n’blues 40-50ndatest, mille iseloomulikuks jooneks mitmehäälsed vokaalpartiid.
Me kõik kolmekesi laulame ja stiil sobis hästi bändile.
Tähelepanuväärsemad on olnud esinemised suurtel festivalidel Pariisi Disneylandis ja Taanis.
Venemaa tuur Peterburis ja Moskvas 2019.a. enne koroonat ja sõda Ukrainas oli ka meeldejäävalt tore. Oleme välja andnud kaks vinüüli omaloominguga – ühe singli ja ühe EP. Praegu valmistume uueks suviseks lindistussessiooniks Inglismaal, kus plaanime salvestada järgmise plaadimaterjali.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
Muusika on olnud minuga kogu elu ja mingit erilist murdepunkti ei saa välja tuua. Kuidas nii on juhtunud, ei oska öelda, lihtsalt nii on. Juba kooliajal tegime klassivendadega väga innustunult bändi. Tuleb tunnistada, et keegi suurt pilli mängida ei osanud tollal, aga valisime kavalalt sellised lood, millega saime kuidagiviisi hakkama. Punk muusika oli selline lihtne koolipoiste bändi tase – natuke pusid kodus power chord’iga ja võib juba esinema minna.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millised on publiku ja kuulaja reaktsioonid Eestist kaugemal, kus olete esinemas olnud?
Inimeste reaktsioonid meil ja mujal on erinevad. Kuna ma mängin juba viimased 30 aastat 50ndate aastate muusikat, siis saan just sellest rääkida. Siia jõudis rock-muusika nõukaajal peamiselt The Beatles’i kaudu ja kogu rock’n’rolli sünniaeg läks mööda. Kui mujal on inimesed kasvanud üles 50ndate lauludega, siis meil on see natuke tundmatu maailm. Ehk teatakse enamasti ainult kõige tuntumaid palasid tollest perioodist. Kui me mängime kuskil välismaal klubimänge ja esitame kavereid, siis rahval on äratundmisrõõm ja nad laulavad kaasa. Eestis jällegi publik lihtsalt rõõmustab hea meloodia ja kindla rütmi peale.
Keda Sina kiidaksid Eesti muusikamaastikul? Läbi aastate olen imetlenud Andres Põldroo Rock Hotelli perioodi. Tema kitarripartiid on lihtsalt suurepärased ja see ei puuduta ainult soolosid, vaid ka rütmiosasid. Soolosid analüüsides saad aru, kui targalt ta järgib harmooniat samas kaotamata meloodiat. Tema pillikäsitlus on tehniliselt nii kõrgel tasemel, et ei ole mängitav paljude kitarristide jaoks. Mu enda lemmik on „Skandaal perekonnas“
Kuulates selle loo originaali ja rohkearvulisi kavereid saad aru, kui elegantselt on Andres Põldroo poolt lahendatud rütmipartii ja soolo.
Teadagi, pole diplom (eriti kitarristide jaoks) esmajärjekorras oluline. Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Nojah, ma ise olen 100% iseõppija ja ei oska diplomi koha pealt suurt midagi öelda. Kui hinnata proffi ja harrastaja vahet, siis ma ütleks nii, et muusikuks olemine tähendab üldiselt väga palju loobumisi elus, see on mingis mõttes hingeseisund ja mitte ainult muusikaline haridus. Eesti on nii väike, et mida rohkem meid muusikuid siin on, seda parem ja pole vahet kes proff ja kes harrastaja. Igaüks, kes vähegi midagi väärt on, leiab oma koha ja publiku.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Hea meelega olen kodus ja kuulan klassikalist muusikat.
Soovita pala, plaate või kontserte, mis aitaksid Eestimaist publikut rohkem harida 50ndate, aga vbl mõne muu ajastu muusikaga, mis Sinu arvates on siinmail teenimatult vähe tuntud ja samas parimaid ja stiilsemaid kuulamiselamusi. See on muidugi väga mahukas teema, sest termini 50ndate muusika alla läheb väga palju erinevaidstiile. Kindlasti tuleks kuulata SUN RECORDSi artiste. Hea ja mahukas on andmebaas Rockin’ Country Style, kus on palju lugemist inimestele, kes tahaksid endale selgeks teha 50ndate rock muusika olemust. ( bit.ly/3KFoRqy )
Mustanahaliste tolleaegsetest stiilidest peaks otsima rhythm’n’blues, jump blues, doo wop ja rock’n’roll artiste.
50ndatel on loodud väga palju head muusikat ja avastamisrõõmu on igale maitsele.
Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida rõõmuga esitleksid?
Mu muusikuelu esimesest perioodist võiks välja tuua House Of Gamesi ja Nice Try plaadimaterjalid. Rock’n’rolli perioodist The Tri-Tonesi eelmise koosseisu kaks Rhythm Bomb Records alt välja tulnud CD-d ja praeguse bändi 2 vinüüli.
Hiljuti tuli Sinu bändil välja järjekordne EP ja üsna pea olete juba minemas Inglismaale uue plaadi materjali salvestama. Eelmise plaadi salvestasite Saksamaal. Kus helistuudios Saksamaal täpsemalt käisite? Teie muusika on ju nii ajastutruu ja küllap see vajab ka spetsiifilisemaid salvestustingimusi ja tehnikaid. Miks nüüd Inglismaa stuudio kasuks otsustasite ja mis seal täpsemalt valmib?
Senise plaadimaterjali oleme salvestanud ühes Berliini stuudios, kus kogu tehnika on samasugune nagu oli 50ndatel. Lindistusprotsess toimub seal teistmoodi, kui enamikus tänapäeva stuudiotes. Bänd mängib korraga kõik sisse ja ainus, mida saab hiljem lisada, on taustalaulu partii. Ei mingit multitracki, ei mingeid parandusi ega ülemängimisi. Kui keegi teeb vea, siis tuleb alustada looga uuesti. Salvestuse ajal peab helitugevus ruumis olema niimoodi reguleeritud, et kuuleks teisi. Ainus, kellel on võimalus soovi korral kõrvaklappe kasutada, on laulja.
Kuna oleme juba 3 korda käinud Berliinis lindistamas, siis otsustasime mai lõpus toimuva uue sessiooni puhul teha muutuse ja salvestada materjal samalaadses vintage stuudios Inglismaal. Loodame seal leida hea ja autentse 50ndate kõla meie uutele lugudele.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Võrreldes teiste riikidega pole siin suurt midagi viga, kui mitte arvestada Eesti väiksust ja rahvaarvu vähesust. See seab teatud piirid ja tihtipeale sunnib muusikuid tegelema saja asjaga, et ära elada.
