Muusikud Muusikast: Kaspar Kalluste
Kaspar Kalluste on trummar, helilooja ja produtsent
2012. aastal tunnustas Eesti Jazzliit Kasparit noore jazzitalendi auhinnaga
Märtsi algul esitles Kaspar Kalluste Fotografiskas oma uut albumit “Humanoid“, mis on põnev kuulamine oma mitmekihilisuses, improviseerides jazzi, elektronmuusika ja rütmidega.
Anne: Põnevad plaadi pealkirjad on Sul – nüüd Humanoid ja mõni aeg tagasi „Koletise tagasitulek“- kas plaatide nimetused on kuidagi seotud muusika loomise meetodiga- võtad kosmosest või unes vastu infot ja ärgates noodistad selle?:)
Kaspar: Instrumentaalmuusika puhul on sageli igasugused pealkirjad täitsa õhust võetud ja kirjeldavad pigem mingit hetkeemotsiooni või meeleolu. Ei julgeks küll väita, et need pealkirjad peegeldaksid muusika loomist. „Koletise tagasitulek“ kirjeldas päris kenasti seda riffi, millest too pala on kantud… Kõlava nimena sai see ka albumi pealkirjaks. „Humanoidi“ puhul üsna sarnane lugu, kuigi viimaste aastate kummaliste arengute taustal tuleb ikka aeg-ajalt otsida humanoidide hordide seast inimesi või nende hulgas iseennast…
Kuidas komponeerid? Kas nüüd, kui instrumentaalmuusika plaat väljas, vaatad uuesti ka vokaalmuusika loomise poole ja plaanid ka häälele uut muusikat luua?
Valdavalt komponeerin klaveril, teinekord võib ideealgeks olla ka mõni rütmifiguur. „Humanoidi“ raames on valdav osa muusikast noodistatud, et kulutada vähem aega igasugu otsingutele. See andis omakorda ruumi helipildi produtseerimiseks ja improvisatsiooniliste osade kujundamiseks. Kuna viimastel aastatel olen valdavalt erinevate solistidega koos kirjutanud või neile kirjutanud, siis selle plaadi puhul oli kuidagi loomulik keskenduda just erinevatele instrumentidele.
Kes olid ja on Sinu suurimad eeskujud?
Minu suurimaks eeskujuks on minu õpetajad ja muusikud, kellega me ühist rada käime.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?
Üsna raske on millelegi konkreetselt näppu peale panna, kuna olen terve elu muusika keskel olnud – isa (Tiit Kalluste) on vabakutseline muusik ja pedagoog ning ema (Olivia Kalluste) õpetab Nõmme Muusikakoolis akordionit. Muusikakoolis olen klaveri erialal õppinud esimest klassist alates, alles 10-11 aastaselt hakkasin löökpille lisaerialana õppima ja harjutama. Umbes samal ajal tegime klassivendadega Tallinna Prantsuse Lütseumist punk-rokk bändi ja hakkasime koolipidudel esinema. See oli ehk esimene reaalne tajumine, et muss on lahe! Üldiselt ma pole osanud kunagi nautida kooli lauluvõistlustel laulmist ega klaveriga esinemist- need ajasid pahatihti käed jube higiseks ja vererõhu kõrgeks. Sama ei saa öelda löökpillide kohta, see tuli kuidagi stressivabalt. Selline konkreetne otsus ja pikalt küpsenud valik oli Otsakooli jazzosakonda astumine pärast põhikooli. Sealt enam tagasiteed polnud, kõige paremas mõttes.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Kiitmist tuleb ikka sageli ette, kahjuks see läheb oluliselt lihtsamalt kõrvust mööda kui kriitika. Eks ikka on pärast kontserti hea kuulda, et kellelegi meeldis või jättis kordumatu mulje… Loomulikult on asi tõsine, kui tegemist on puhtalt enda loomingu esitamisega – heliloome koosnebki praktiliselt erinevatest otsustest ja nendes kahtlemisest. Ei saa ju olla võimalik, et need otsused alati kõigi kuulajate meelest õiged on ja kas on vajagi? Aga kahtlemata on see eriline tunne, kui näiteks mullu Sügisjazzil esmakordselt “Humanoidi” lugusid esitasime ja minu värskeim looming reaalselt paljudele inimestele korda läks.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Kiidan ikka neid, kes pühendunult muusikaga tegelevad ja väsimatult areneda soovivad.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Midagi see diplom siiski teeb! Muusika on keel, mida on vaja samamoodi õppida nagu iga teist keelt. Keele all ei pea ma silmas pelgalt sadu termineid ja mõisteid, vaid muusikat laiemalt. Põhimõtteliselt saab kuskil võõras keeleruumis lihtsamad jutud
“google translate” -iga ka ära ajada, aga sisuline vestlus jääb tõenäoliselt pidamata. See omakorda ei välista, et mingis kitsas niššis on võimalik täiesti vabalt ennast, ilma igasuguse diplomita, asjadega kurssi viia ja mõjusalt muusikaga tegeleda. Aga mis eristab -harrastusmuusik kipub hirmsasti lavale ja soovib enamasti võimalikult pikalt proovi teha, profimuusiku kohta see enamasti ei käi 🙂
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Üldiselt veedan meelsasti aega heade sõprade ja/või pere seltsis, eelistatult linnast väljas. Muusikat üldiselt niisama taustaks ei kuula. Aga vabal õhtul pealinnas- Philly Joe’s ja miks mitte Joel Remmel Trio!
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Mark Guiliana viimased albumid on jäänud kõrva ja neid soovitaksin täitsa kuulata.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest , mis on eriti kallid või mida esile tooksid ?
Kohe esimesena tuleb meelde üks Würffeli lugu nimega “Breathe”. See õnnestus minu meelest hästi.
Eks neid on veel igasuguseid kui pikemalt mõelda, aga las jääda see…
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla? Tänases olukorras, kus kõik alles taastub viimaste aastate väärastunud korralduste rägastikust, unistan sellest, et midagi sarnast poleks vaja uuesti läbi elada ning suudaksime ajapikku naasta normaalse elu juurde. See aeganõudev protsess endiselt käib ja mitmed asjad, mis olid paari aasta eest kenasti paigas ja elementaarsed, vajavad uuesti tähelepanu.
Vinüülplaati saab soetada: https://plaadimagi.ee/toode/kaspar-kalluste-humanoid-lp/
Kuula Spotifyst: bit.ly/3Jy02uD
