Urmas Lattikas on muusik, džässpianist, helilooja.
Anne: Kuidas end jagad komponeerimise ja musitseerimise vahel tänasel päeval? Kuidas soovid, et Sind esitlen- muusik, helilooja jne?
Urmas: Igatpidi võib. On aegu, kus tegelen rohkem loominguga ja siis võib mind leida lavalt, klaveri tagant – see vaheldus on hea ja hoiab värskena. Kui veel täpsemaks minna, siis võib sinna tinglikult lisada ka helirežissööri nime – tõsi, see on ainult hobi, mida olen uudishimust uurinud juba aastaid ja ka paar netikursust lõpetanud. Oma viimase aja lood ja ka plaadi olen miksinud ja „masterdanud“ ise, aga nagu ütlesin, on see meeldiv hobi ja samas luksus, kui saad olla ise nii muusika looja, esitaja, kui ka salvestaja. Helilooja ja muusikuna oskan nüüd ka mõelda ja arvestada sellega, kuidas mõtleb helirežissöör ja ka vastupidi ning see tuleb ainult kasuks. Mul on ka väike stuudio ja seal on tähtis koht analoogseadmetel, sest ainult digitaalses maailmas jääb helipildis midagi lihtsalt kättesaamatuks.
Missugused projektid on Sul käesoleval ajal teoksil ja kus ja kellega eesolevad esinemised?
Kõige värskem projekt on seotud ühe suurepärase Soome helilooja ja džässmuusiku, Jukka Linkola, plaadiga „Lumekuninganna“, mis sai salvestatud juba aegu tagasi, aga ootas oma aega siiani.
Kirjutan ka seadeid märtsikuus toimuvale kolmele kontserdile, kus esitame Marko Matvere, Oliver Kuusiku ja Mart Sanderiga G. Otsa lauldud ja R. Valgre kirjutatud laule.
Koroonaaeg tõmbas kriipsu peale paljudele plaanidele. Kuidas Sinul?
Enne koroonapasse sai üht-teist veel teha, aga pärast oli vaikus. Minu jaoks jäi ära uus „Tähtede lava“ hooaeg, samuti ka juba välja kuulutatud kontserdid koos Annely Peeboga Austrias ning Maggie Reillyga Eestis, Soomes ja Hollandis.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud) selleks pidi juhtuma?
Kes seda nüüd täpselt mäletab, aga arvan, et see juhtus umbes 9. klassis. Selleks ajaks oli Tapa Lastemuusikakool seljataga ja kätte jõudnud see „õnnis“ periood, kui ei pidanud enam muusikakoolis käima ja harjutama. Heitsin mõnuga loorberitele puhkama… ja just siis hiilis hinge igatsus muusika järele ja ka teadmine, et olen sellega rohkem seotud, kui arvatagi oskaks. Hakkasin taas, nüüd juba ainult enese soovil, klaverit harjutama ja pärast keskkooli oligi ees ainuvõimalik tee Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, mille lõpetasin heliloojadiplomiga, prof Eino Tambergi käe all. Samuti õppisin seal klaverit ja ka dirigeerimist, mis võimaldas mul hiljem Eurovisioonil laulu „Nagu merelaine“ juhatada. Siis oli laval veel suur orkester ja kõik kõlas otse.
Tamberg jäi kaasaegsetele meelde viljaka, andeka heliloojana ja sooja, muheda mehena. Missugune õppejõud ta oli, kuidas Sinu käekirja mõjutas?
Jah, Tamberg oli väga avara silmaringiga ja toonitas ka teiste kunstide osatähtsust inspiratsiooniallikana. Kuna olin juba toona väga džässilembene, siis tasakaalustas tema klassikaline õpetus seda ja andis kogu muusikapildist kindlasti sügavama tunnetuse.
Olid ka vist üks esimesi eestlasi, kes Bostonisse õppima läks siit toona küllaltki keerulistel aegadel? Kuidas sinna sisseastumiseksameid tehti ja mida tuli teha ja esitada, et sinna kompositsiooni ja džässklaverit õppima pääseda? Kuidas hindad Berkleest saadud teadmisi nüüd tagasi vaadates?
Täpsemalt öeldes olen teine, enne mind täiendas end samas koolis Tõnu Naissoo, kellega ka juhuslikult kooli vestibüülis kohtusin. Eksameid ma ei teinud, pääsesin sinna konkursi põhjal – Eestis valiti umbes 140 demost välja 40 ja Berklee neist omakorda ühe, kes sattusin olema mina. Võib-olla aitas mind ka see, et mängisin oma muusikat, koos sõpradega, kellest formeerus hiljem kvintett, mis esines nii siinsetel kui ka piiritagustel lavadel. Muidugi oli seal tore juba õhustiku mõttes – oli võimalik näha ja kuulda paljusid džässilegende väga lähedalt. Kuna olin äsja konservatooriumi lõpetanud, siis sobis see täiendkoolitus hästi.
Räägi lähemalt oma kvintetist
Seda kvintetti pean nö oma esimeseks armastuseks, mis alatiseks meelde jääb. Selles on mänginud Märt Kõrgesaar, nüüdseks meie seast lahkunud Mati Põllu, Tauno Saviauk, Priit Aimla, Raul Vaigla, Raivo Tafenau, Ain Agan, Ain Varts, Toomas Rull – kõik suurepärased muusikud, kel tänagi tegemist kuhjaga. Mängisime enamasti minu muusikat, aga ka Ain Agan kirjutas mõned lood. Proovi tegime Viru varietees, mis päeval oli tühi. Oleme esinenud Tartu Muusikapäevadel ja Eestis toimunud suurematel džässifestivalidel, aga ka Lääne-Berliinis ajal, mil seal veel müür oli, samuti New Yorgis ja Soomes. Üks meeldejäävamaid hetki oli 1992. aastal telesilla vahendusel toimunud kontsert EBU Jazz Night programmis koos Joe Zavinul Syndicate ja Jan Garbarekiga. Salvestasime ka plaadi „Vabadus armastada, vabadus kaotada”, kuid kuna just sel ajal lõpetati vinüülide tootmine ja CD-d polnud veel kättesaadavad, ilmus see muusika kassetil.
Kord mainis sõber Mihkel Mälgand, et kuulas omal ajal selle kasseti peaaegu ribadeks ja see olevat teda rohkem muusikaga tegelema motiveerinud. Kas pole tore! Õnneks oli see muusika raadioarhiivis alles ja ilmus pärast väikest helipildi värskendust CD-na 10 aastat hiljem duubelalbumi „Ööliblika tants” ühe plaadina Varem on ilmunud ka singel „Hämaras toas”.
Heliloomingust… mäletan, et aasta tagasi vist, kirjutasid pojale TMKK lõpetamiseks teose.
Jah, kirjutasin soolopala tšellole, millega poeg Aleksander Sebastian muusikakeskkooli lõpetas. Nüüd õpib ta juba EMTA-s. Ka pojad Markus ja Karl Johann on mu lugusid mänginud, Theodor seni veel mitte, aga ehk kirjutan tallegi kunagi midagi kitarrile?
Olen kirjutanud orkestri- ja koorimuusikat ning üsna palju muusikat teatritele. Paar kooriteost on kõlanud ka laulupeol. Väga tahaks luua filmimuusikat. Lähemalt leiab huviline infot Eesti Muusika Infokeskuse lehelt: bit.ly/3klZwaI
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Jah, selle küsimuse esimese poolega tuleb täitsa nõustuda. Kahtlemata on meeldiv, kui mõni muusikust sõber vihjab, et see või teine asi on hästi õnnestunud. Väga tore on ka publiku reaktsiooni tunnetada pärast mõnda esinemist – selline rõõmus ja soe energia, mis ei sõltu üldse kuulajate arvust. Olen töötanud palju lastega („Laulukarussell”, hilisem „Tähtede lava”) ja nende vahetu reaktsioon on alati väga inspireeriv. Sealt on paljud, keda saatnud olen, tuule tiibadesse saanud. Kohe meenuvad Alika, Anett, Karmen, Stefan… aga neid on kindlasti rohkem. Tore tunne, et olen saanud olla nende esimeste sammude juures.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Oi, neid on palju. Olen üpris valiv lavapartnerite osas. Hindan ja kiidan neid väga, kellega lava jagan. Olen väga õnnelik, et olen saanud mängida parimatega. Rõõm on näha noore põlvkonna tulemist muusikasse, nii džässi-, kui ka klassikalavadel. Praegu netist saadav informatsioon on hoopis midagi muud kui aegu tagasi ja see peegeldub otseselt pillivaldamise tasemes kui ka üldisemas muusikatunnetuses.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Lisaks habemega ütlusele, et proffi ei saa lavale ja asjaarmastajat lavalt maha, on seal muidugi mitu momenti.
See on teatud seesmine kultuur, ka lavakultuur – suhe kolleegidesse, kuulamisoskus sõna otseses mõttes. Klišee „hea muusik armastab muusikat eneses, mitte ennast muusikas“ kehtib 100%. Inimene, kes üritab läbi muusika kuidagi mõjuvõimu või paremat positsiooni saada, ei mõju muusikuna usutavalt. Niisamuti väline – hea muusik, professionaal, ei vaja väliseid lisaefekte. Muusikaliseks imeks on vaja vaid interpreeti, instrumenti ja saali. Muidugi, mida paremad need on, seda parem. See kehtib rohkem siiski akadeemilise muusika kohta, vilkuvad tossud glamrock-staari jalas on täitsa ok.
Kui saaksid valida, kus ja kellega teha kontserditurnee, siis kus see toimuks ja kes kaasa lööksid?
See toimuks Eestimaal. Nagu ütlesin on mul olnud suur rõõm esineda paljude väga toredate solistide ja muusikutega. On kujunenud lausa mõned traditsioonid, kus bänd on aastast aastasse sama, aga solistid varieeruvad, nt iga-aastane kontsert vabariigi aastapäeval Kiviõlis (üle 12 aasta) ja iga-aastane suvine laulupidu „Vaba rahva laul“ koos kooride ja solistidega Eestimaa kaunites paikades. Rohkelt toredat koostööd pakuvad Pärnus Ammende villas toimuvad suvekontserdid „Kummardus Valgrele“ ning „Keila pargikontsert“ – tõsi, see traditsioon on veel noorevõitu. Neis kõigis osalevate omanäoliste solistidega tahaksingi koostööd teha.
Bändis löövad kaasa muusikud – sõbrad, kellega suhtleksin meeleldi ka väljaspool lava ja kellele võib alati loota.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Ei tea, kas see tuleb sellest, et olen ise tihti laval või siis numbrist, mis passis või mõlemast korraga, aga vabal ajal olen meelsasti kallite inimestega kodus. Aga kui ikkagi avalik koht, siis teater ja kino. Lavaga ruumis võivad olla väga erinevat muusikat esitavad koosseisud, peaasi, et nad ise usuvad ja naudivad seda, mida teevad.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Neid on nii palju. On selge, et inimene armastab kuulata seda, mida ta on lapsepõlves kuulnud. Mu vend Jaan käis Tallinnas kõrgkoolis, kui mina veel juntsu olin. Ta tõi kõikvõimalikke linte, mida siis ahnelt kuulasin – seal oli Yes, Rick Wakeman, Emerson, Lake and Palmer, Genesis, aga muidugi ka The Beatles, Rolling Stones, Led Zeppelin jt. Hiljem, kui rohkem plaate liikuma hakkas, tulid Pink Floyd, Chicago, Focus, Mezzoforte. Siis hakkas ka džässimaailm end vaikselt avama ja see oli mõõtmatu avastamisrõõm.
Õnneks on ka Eestis omanäolisi ja vahva sõnumi ja põneva saundiga bände ja soliste tekkinud nagu Lonitseera, Minimal Wind, Rita Ray jpt. Aga üldiselt ma ei jälgi väga tähelepanelikult ümbritsevat kontserdielu, aga kui midagi põnevat toimub, siis tahaks kohal olla küll ja põnevat ikka toimub nii akadeemilisel kui ka džässi- ja rokilaval.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest , mis on eriti kallid või mida esile tooksid?
Eks nad kõik ole nagu oma lapsed. Varasemast omaloomingust on lähedasemad lood, mis sattusid plaadile „Freedom to Love, Freedom to Lose“ ja uuemast album „Ööliblika tants“.
Aga vahel tekib see „eriline moment“ lihtsalt mõnel esinemisel, nt mõne ettevõtte peol, kui mängin kas üksi või ansambliga. Ja siis on tore vaadata, kui lava ümber koguneb seltskond, kes lihtsalt muusikat naudib.
Kunagi kirjutasin kooritsükli „Lembelaulud” – see tunne, mis mind toona kirjutamise ajal valdas, on siiani meeles.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
See küsimus võiks olla suunatud muusikuile, kes töötavad mingis organisatsioonis. Kuna olen vabakutseline, siis korraldan ma asju ise, või mis ma ikka korraldan, seni on ikka esinema kutsutud. Ja kuigi koroona-aastad praktiliselt lõpetasid igasuguse muusikalise tegevuse, jäid mulle alles paber ja pliiats ja stuudio. Õnneks hakkab kontserdielu tasapisi taastuma ja küll ta kunagi endised tuurid üles võtab. Aga reeglina, kui korraldaja on ise muusik, siis on see peaaegu garantii, et asi on hästi korraldatud.
Lisatud lingid kajastavad mõningaid eksklusiivsemaid ettevõtmisi aegu tagasi:
Urmas Lattikas – “Suure Vankri teel” (sõnad Leelo Tungal). Pirjo Levandi ja Tõnis Mägi esituses.
Loe edasi: Muusikud Muusikast: Urmas Lattikas