Kuidas Sind käesoleval ajal esitleda – tegutsed ju nii mitmel rindel: laulja, vokaalpedagoog, lasteteatri dramaturg, kirjutad ja annad välja noote?
Janika: Vokaalpedagoog ma hetkel pole. Peamiselt olen erinevate lavastuste autor (sh nii libretist või stsenarist, kui ka helilooja), lavastaja, muusikajuht, tihti ka lava- ja kostüümikunstnik. Laulan vahetevahel. Töötan muusikutega stuudios. Vokaalpedagoogika elemente satub muusikajuhtimise protsessi, kui tuleb ette raskustega noori inimesi, kes mujal laulmist õppimas ei käi. Seega üldnimetusena olen ma vist kõige rohkem „muusik“.
Ei tule just sageli ette, et laulja ise annab oma laulude noodiraamatu välja, ise loob laulud, ise laulab ja noodistab, kuid nüüd hiljuti selline sündmus just aset leidis. Noodiraamat Janika Sillamaa lauludega on ilmunud ja esitletudki kauni kontserdiga. Kas selles laulikus on ka Sinu lapsepõlves lauldud laule või pigem küpsema, täiskasvanud laulja repertuaar?
Need on kõik sellised laulud, mida olen ise kirjutanud ja laulnud. Kõik „Täiskohaga naine“ plaadi lood ja lisaks veel mõned. Noorematele on lugu Lumivalgekese muusikalist „Tule unes mu juurde“. Seda ma olen ise kontsertidel laulnud, aga algselt oli see kirjutatud Hele Kõrvele, kes seda Lumivalgekest ka imeilusasti laulis ning mängis. Esitluskontserdil laulis seda Alma. Tema on 7. Seega on täitsa lauldav ka väikestele.
Selles laulikus, pole minu lapsepõlve laule nagu „Lootus“ või „Muretut meelt“, sest need kirjutas Andres Valkonen. Need lood peaks olema tema laulikus.
Kontsert oli Philly Joes. Tegime klaveriga ja lasin oma endistel õpilastel, kes mulle 10 aastat tagasi plaadituuri ajal samuti backi laulsid, ka solistidena üles astuda. Laulik on ju selleks, et teised saaksid ka laulda. Ise laulsin samuti. Klaveril saatis Lauri Lehtsaar ja minu praeguseks suureks kasvanud backigrupp – Kaarel Orumägi, Loora Kaarelson ja Violeta Osula. No ja siis laulis ka Alma.
Mu endale loodud muusika kipub olema natuke hull ja üsna nõudlik. Mitte ainult hääleliselt, vaid muusikalise mõtlemise kohapealt. Loogika on natuke teistmoodi.
Ka on seda raske kuhugi paigutada. Ei ole see ei jazz, ega pop. Need on teatraalsed lood. Suur osa nagu üks pisike muusikal. Mulle meeldivad laulud, mis jutustavad lugu.
Oled juba õige varakult oma laule loonud, kas kirjutasid algusaastail käsitsi noote või hakkasid kohe noodigraafikaprogrammiga tööle?
Meie koolis ilmus esimene laulik aastal 2005. Otsisime noodistajat. Soovitati Jaak Jürissoni, aga siis Jaak Jürisson õpetas mulle Sibeliuse noodikirjutamiseprogrammi kuhugi maani selgeks, et me siis ise teeks. No sellest ajast teemegi ise oma laulikuid. Alguses olid ikka vead ka sees ja kõike ei osanud. Aga mis sa hädaga ikka ära teed. Esimene laulik oli „Elu on näitemäng“ ja seal ongi meie teatrikooli populaarsemad laulud. Praegu teeme emaga seda mõlemad. Üle 10 aasta juba. See kõik on olnud aastaid osa minu tööst. Niimoodi ma õppisin ka seadeid tegema. Avastasin, et Sibeliuses on ju kõik maailma pillid enamvähem õigete helidega ja näitab kui kõrgele (mis tessituuris) võib kirjutada. Käsitlesin programmi natuke nagu arvutimängu, kombineerisin erinevaid pille ja siis sai neid sämplitega asendatud. Alguses tegimegi selliselt lastelaulude fonogramme. Aga ühel hetkel kolisime pärispillidele üle.
Otsa koolis sai arranžeerimist natuke nuusutatud küll, aga ma olin 17 ja lauljana juba väga rakkes, no ja ega ma seal palju ei õppinud ka. Oskasin end ära saata, sain oma viie kätte ja kõik oli kombes.
Aga elu paneb paika. Kui ma 2013 hakkasin esimest plaati tegema, siis ma tegin seaded bändile, keelpillidele. Lasin isal ja vennal (Ivo ja Virgo Sillamaa) üle vaadata ja nemad arvasid, et peaks saama mängida küll.
Ühel hetkel leidsin ma ennast salvestamas koosseise, kus on 16 pilli. Praegu on juba nii, et on mingi seltskond, kes rõõmuga tulevad – näiteks Oliver Masurtšak, Lauri Lehtsaar, Martti Laas ja Karl Helmeste on mul nagu mingi muusikalibänd. Ja sinna juurde tulevad siis akadeemilised pillid. Ma armastan väga keelpille. „Kullaketrajad“ kõlas kohati nagu Apocalyptika.
Suvel teeme laagreid, talved läbi lavastame muusikale. Ise teeme kõike algusest lõpuni. Selle kõrvalt ei jaksa mingi enese müümise või promomisega tegeleda. Pole aega ja ausalt öeldes ka suurt motivatsiooni.
Sa peaks oma suur häält ja isepäist loomingut jagama sagedamini kuulajatega. Kirjutad lastele ägedaid näidendeid, kuid peaksid endale kirjutama samuti mõne ägeda etenduse või kava. Sul on võimas hääl, mida oleks patt mitte jagada publikuga😊
„Kullaketrajates“ ma mängisingi nõida. See oli selline etno-hardrock. Palju „alleaasid“ küll, aga ikka on kuulda, et noorena on palju Bachi ja White Snake´i kuulatud. Seda oli väga kihvt teha. Nii kirjutada, kui laulda. Seal mängisid meie õpetajad ja mõned vilistlased. Aga no meil ongi lihtsalt ägedad õpsid. Esipaar olid Mait Mikussaar ja Hille Savi. Külalisena astus üles Norman Salumäe. Lavastas Kaarel Orumägi.
SPOTIFY-s ka üleval, salvestatud kuuldemänguna.
Viimane singel sai ka tehtud poolkogemata. Kirjutasin oma suvelaagri filmile „Torm“ lõpulaulu tiitrite alla, mida ise laulsin. Tuli nii ilus, et muusikute mahitusel tegime sellest ka raadiokõlbuliku versiooni. Asjad juhtuvad kuidagi kõik tänu teatrile
Pühendad teatrile ja huviharidusele juba aastaid oma suurimat tähelepanu, armastust ja tööd, kuid ega see pole kerge koorem kanda, eriti kui mõelda koroona perioodile, mille tagajärgi paljud huvikoolid siiani lapivad…..
No meil juhtus kõik korraga. Kõigepealt kolimine, kuna Linnateater tuli Salmesse täpselt meie ruumidesse, siis koroona ja nüüd siia otsa kogu elu mõjutav sõda.
Paljud panid uksi kinni, mõned panevad praegu. Me oleme üsna maoli olnud, aga ikka veel elame. Meil on kokku 5 erivanuses truppi ja lisaks 2 gruppi tantsijaid, ning laululapsed, kes soolotundides käivad.
Kas lapsed tulevad Kaunite Kunstide Kooli juba veendunud teatritegemise sooviga või esmalt proovivad kuidas sobib?
Meil on nii, et kõik on oodatud. Vastuvõtukatse pole mingi eksam, vaid õpilasega tutvumine. Ma olen ise üsna palju vastu näppe saanud seoses inimeste sorteerimisega ja olen seda meelt, et kõigile tuleb anda võimalus ennast nullist üles töötada. See, mida võimalusega peale hakata, on juba iseasi. Anne ei paista alati kohe välja, aga töö ning pühendumus võivad viia väga särava tulemuseni. Paljud meie vilistlased on teatri ja muusikamaailmas professionaalid – Ken Rüütel, Laura Kukk, Fatme-Helge Leevald, Getter Jaani, Kaarel Orumägi, Jaagup Tuisk, Tanel Toom. Neid on ikka päris palju. Väga suur osa meie õpetajatest on meie vilistlased.
Nii andekatel lastel nagu seda Sina olid ( ja vennadki😊), on tavaliselt ka andekad vanemad. Räägi palun oma isast Ivo Sillamaast ja emast Kaari Sillamaast .
Isa on omamoodi legend. Paljud kolleegid kutsuvad teda professoriks. Nii tema muusikaliste teadmiste , kui hajameelsuse tõttu. Ka esineb ta mõnedes linnalegendides. Näiteks räägitakse, et ta olla kunagi ammu lahkunud Estonia teatrist sõnadega, et „Kui ma pean siin igapäev lauljatega seda tööd tegema, mis on kontsis tegemata jäänud, siis ma lähen parem ja teen seda kontsis“. Pärast seda ta töötas ENSV Konservatooriumis aastaid õpetaja ja kontsertmeistrina. Aga enne pensioni jõudis ikka Estonias ka vist uuesti 15 aastat olla, kus ta siis töötas nende lauljatega, kellega ta ka „kontsis“ töötas. Kui ma temalt hiljem küsisin, et kas see linnalegend ka tõele vastas, siis ta ütles, et ei mäleta, aga kõlab kangesti tema moodi küll.
Ning tema eluaegsed kollektiivid nagu Hortus Musicus ja Eesti Barokk – nende solistid on lugematuid kontserte andnud. Kui ma väike olin, siis esines ta NSVLi avarustes Tiit Kuusiku, Hendrik Krummi ja Margarita Voitesega. Tal oli lõpmatult ringreise.
EV ajal tegid nad Mustoneniga kahekesi ka palju kontserte. Mitu kammerlikku kava viiulile ja klaverile. Ma mäletan, et Raekojas olen ma ikka palju käinud.
Ja siis see tema sulgedest tõmmitsate ehitamine klavessiinidele. Meil oli vahepeal kodu nagu linnumaja. Aga ära ta selle tüki tegi – ehitas klavessiini ümber nii, et asendas plastiku sulgedega nagu 300 aastat tagasi ja siis salvestas selle pilliga kõik Bachi prelüüdid.
Isa on ka ideaalne isa. Toetab, aga ei nääguta. Me oleme alati väga hästi läbi saanud. Lahutus meid ei lahutanud ja kuna ema ja isa said alati normaalselt ja tsiviliseeritult läbi, siis me vahepeal isegi elasime nii, et ema elas poistega ja mina isaga. Praegu on ta väga pühendunud vanaisa.
Ema Kaariga me teeme koos kooli. Seda ei saa siin üldse mingi väikese lõigu sees edasi anda, milline meie suhe on. Me oleme ema ja tütar loomulikult, aga me kirjutame palju koos. Eraldi ikka ka, aga mingil perioodil selliselt, et kui nimesid pole noodi peal, siis arvame koos ja arutame tükk aega, et kumb selle loo kirjutas. Me mõlemad teeme nö kõike – viis, sõnad, seaded koorile, ansamblile ja igasugustele erinevatele kooslustele. Ja vahel jagame töid aja-puuduse või mingil muul põhjusel.
Kui ma olin väike, siis oli ema Kaari väga noor ja nad mängisid tädi Kaiaga minuga palju. Õmblesid endile, mulle ja nukkudele samast riidest seelikud. Ja siis me kõik käisime nendega. Nukuseeliku ajasin ma oma magamiskassile küll selga. Kassi nimi oli Miki. Kaari on ka väga pühendunud vanaema, Alma kutsub teda „mana“.
Ema võib-olla säravaimad suurvormid on oratoorium „Kristus“ ja muusikalid „Desiree“, „Jane Eyre“, „Mowgli“ ning „Saladin ja Lõvisüda“. Ja tema lastelaulud on saavutanud paljudel lauluvõistlustel „äraleierdatud“ staatuse, sest lauldi liiga palju. Näiteks „Vaeslapse blues“ ja „Ema on pai“. Kaari kirjutab kohutavalt kiiresti ja tema puhul ei ole sellel kvaliteediga mingit pistmist, kui kiiresti asi sünnib. Pigem on nii, et kui hakkab liiga nokitsema, kulub sära ja värskus vähemaks. Mina olen jälle see, kes mõtleb enne asjad väga läbi. Nii, et tegelikult pole me üldse nii sarnased, kui võiks arvata. Ema on helge ja hele. Mina turbulentne, dramaatiline ja tume. Rohkem oma ukraina vanaema Zvenika Sillamaa moodi. Tema oli ka muide muusik – harfimängija ja pedagoog.
Pärast tütre Alma sündi olid pikka aega täiskohaga emme. Sinu tütargi on ülimusikaalne. Kas oskad aimata, mis teed tema kõndima hakkab? Pereliikmed ju teistegi kaunite kunstidega tegevad.
Ma ei ütle, et Alma on ülimusikaalne, pigem terane ja tugeva loogikaga. Solfis kasutab eeskätt pead, mitte kõrva, lihtsalt ta teeb seda edukalt. Muusikas huvitab teda struktuur ja kõlavärvid. Ta pigem katsetab ja leiutab ise, kui püüab kuulata ja jäljendada. Hääl on vägev, aga see talle endale eriti korda ei lähe.
Aga praegu ei oska absoluutselt ennustada, mismoodi tema elu läheb. Ei taha siinkohal ka millekski sundida. Laulmas käib ta eeskätt ikka sellepärast, et ta ise tahab. Samamoodi kokanduses, solfis ja teatris. Talle meeldib. Ja talle sobivad need tegevused.
Keda hindad Eesti vokalistidest kõrgelt?
Praegu on Eestis palju uusi tegijaid. Rita Ray, Eleryn Tiit, Alika Milova. Erakordsed hääled ja tunnetus.
Aga mulle meeldivad väga sellised, kes emakeelset sõna valdavad ja esitavad – Vaiko Eplik ja Chalice. Mari Jürjensil ja Mari Kalkunil on kindlasti oluline koht meie etnomaastikul. Samuti Sandra Vabarnal ja Curly Stringsil.
Ka on mul hea meel, et Koit Toome ei ole takerdunud ainult poppi, vaid on üles leidnud oma näitleja-ande ja ta on üks väljapaistvamaid muusikaliartiste praegu. Samuti Lauri Liiv, Kärt Anton, Hanna-Liina Võsa, Ele Millistfer, Nele-Liis Vaiksoo, Getter Jaani, Mikk Saar, Kaire Vilgats. Selles osas aitäh Georg Malviusele ja Mikk Purrele, kellel tuli hullumeelne idee kaasata pop-artiste muusikalimaailma. Paljud on praeguseks dubleerinud/laulnud kümneid muusikalisi multikaid. See on täiesti omaette maailm, peab olema võrdselt osav näitleja ja vokalist.
Eesti artistidest hindan kõrgelt Tõnis Mägi, Riho Sibulat ja Silvi Vraiti, kahjuks kaks viimast on meie hulgast liiga vara lahkunud.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Millised sündmused, valikud, juhtumised on sellele kaasa aidanud?
Minu puhul ei olnud kindlat sündmust. Ma lihtsalt kasvasin selles keskkonnas. Ema ja isa olid mõlemad muusikud. Otsa kooli sattusin erinevate asjaolude kokkulangemisel ja edasi läks kõik lihtsalt väga kiiresti. Samal aastal, kui ma esimesele kursusele astusin, tuli juba Magdaleena osa Jesus Christ Superstaris ja sinna otsa 1993 aasta Eurovisioon.
Kusjuures rockooper kujundas minu elu palju rohkem kui viimane.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
No praegu, kui nüüd see laulik välja tuli, siis on tagasisidet olnud palju. Kui see läheb kiitmise alla, siis võiks öelda, et eile.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Ma kiidaksin pigem tendentse, kui konkreetseid kollektiive, sest palju on häid. Ma arvan, et ühelt poolt Otsa kooli rütmimuusika osakond, Viljandi Kultuuriakadeemia (eriti folgi osakond), Tartu Eller, siis paljud erakoolid on loonud väga kiirelt kasvava professionaalse fooni. Olin siin just Eesti Laulu eelžüriis ja väga palju oli hästi tehtud muusikat. Just professionaalses mõttes – ülesehitus, produktsioon, vokaali ja pillimeeste tase (üllatavalt palju oli keelpille). Oli muidugi arvutiga produtseeritud, aga ikka väga palju oli ka päriselt salvestatud pillidega muusikat. Sellist 90-te päkapiku diskot enam sisuliselt pole olemas.
Siis edasi on meie toredad festivalid – TMW, Folkfestivalid, raskemuusika festivalid (Intsikurmu), paljud Jazz festivalid (Jazzkaar, Sõru). Hea küll, toon välja nime, nagu Anne Erm näiteks. Sellised korraldajad tekitavad nõudluse. Ja kui on, kus mängida ja kellele mängida ja kui on teadlik publik, siis tase tahestahtmata tõuseb. Kõik on sümbioos.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Tegelikult ikka oskused ja teadmised. Ja põhimõtted. Kogemused. Tänapäeval on igasugune info nii kättesaadav, et ennast harida saab mitmel viisil. Talent aitab kaasa, aga elu on näidanud, et tahe on see, mis tegelikult rohkem edasi viib. Võib ju olla professionaalne taustamuusik restoranis ja professionaalne akadeemiline viiuldaja ERSO-s, aga väga palju loeb ka see, kui adekvaatne iseenese hindaja sa oled. Praegu on tekkinud põlvkond professionaalseid produtsente, kes on tugevad eeskätt IT valdkonnas. Ja paljud müüvad oma oskusi ja teadmisi ka Eestist välja.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Enamasti eelistan teatrit kontserdile, sest vabu õhtuid peaaegu pole. Tunnid lõppevad koolis kell 9 õhtul. Aga viimane tõeliselt hea kontsert, kus ma käisin, oli Hortus Musicus 50. Ma armastan suuri saale. Nii vaatajana, kui ka artistina. Akadeemilises muusikas meeldivad massiivsed ja teatraalsusega seotud teosed – ooperist kantaadini. Aga ka sümfooniad. Klubidese satun harva ja poolkogemata. Paar päeva tagasi see juhtus, ja laval sattus olema Traffic. Kui on korralik rockband, siis ma olen rahul. Üldiselt meeldib hea sõnumiga intelligentne „pärismuusika“ – Eplik, Chalice, Ultima Thule, Svjata Vatra. Aga ka James Wertsi punt ning Compromise Blue. Hea minekuga funk on alati meeldinud. Noorena sai palju K-Funki mängudel pidutsetud. Palju on ägedaid komponeerivaid omanäolisi naisi –Anett Kulbin, Mari Jürjens, Kadri Voorand. Päris noortest ootan huviga, kui Alika Milova leiab päris oma näo ka laulukirjutajana. Siin on tegemist kolossaalse andega. Vanadel aegadel kuulasin palju Silvi Vraiti (just enamasti lives). Aga pigem sümpatiseerivad ikka sellised natuke ekspressiivsed ja kirglikud artistid. Tätte kontserdile naljalt ei satu (Mitte, et ma Tätte fenomeni ei mõistaks).
Akadeemilises maailmas meeldib dirigendina Paavo Järvi. Ma alati nutan, kui ta juhatab. Ei teagi miks või kuidagi. Tekib selline energia, et õhk laulab.
Teatrile kirjutatud muusikast on enim hinge läinud Liina Sumera muusika Noorsooteatri tükile „Gulliveri reisid“. Hoomamatu ilu. Komplitseeritus ja lihtsus korraga.
Filmi heliloojatest on ammune lemmik Hans Zimmer. Tema muusika filmile „Dune“ tõmbas kogu sisemuse läbi. Ja mulle meeldivad meloodilised orkestraalsed ja folgi taustaga Briti krimisarjade muusikad – Poirot, Midsomer, Shetland, Vera, Chelsea detektiiv jne. Tundub banaalne. Aga hea muusika ei pea olema alati kole. Võib olla ikka täitsa ilus ka. Kui nüüd järele mõelda, siis Pärt on ikka ka enamasti päris ilus. Pärt ka meeldib.
Muu maailma artistidest on lives enam meeldinud Kravitz, Sting, Gary Brooker, Bryan Adams, Whitesnake, Aerosmith, U2
Tahaks kunagi väga jõuda ka selliste naiste nagu Alannah Mylesi, Vonda Shepardi, Adele´i ja Loreena McKenniti kontsertidele. Kardinaalselt erinevad naised, aga kõik omamoodi vägevad komponistid ja väga terava ning tabava sõnatunnetusega.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Kuna albumite aeg hakkab otsa saama, siis enamasti satutakse singlite otsa, mis silma jäävad. Plaati koju ostnud pole juba ammu. Striimid või kuulad läbi juhuse.
Kunagi ütles mu hea sõber, et „kui lapse saad, siis umbes 7 aastat ei käi sa kontserdil, teatris ja ei loe raamatuid“. Tuleb tunnistada, et väga palju vähem on tõesti saanud ringi vaadata, aga Alma on nüüd 7. Ehk läheb jälle elu vanasse rütmi tagasi. Teatrisse olen viimasel ajal jõudnud küll palju rohkem. Ja enne koroonat sai üsna korrapäraselt käidud Philly Joes.
Üks ägedaimaid kontserte viimase aasta jooksul oli „Trio Maag“. Neil tuli just plaat välja ka.
Veel mulle väga meeldib Trump Conception.
Olen palju töötanud koos sellise noormehega nagu Kaarel Orumägi. Väga-väga andekas noormees. Kirjutab poppi, dramaatilist ballaadi ja muusikale. Praeguseks on ta kirjutanud ja lavastanud üle 20 teose ja ise on alles 26. Kõik teeb ise – tekstidest produktsioonini. Juhatab stuudios nii orget kui koori ka, täielikult iseõppinud mees. Samuti ootan huviga, et mis temast saab 10 aasta pärast.
Pole kunagi sattunud Wiiralti kontserdile, aga ma usun, et hea peobändina on nad ikka ägedad.
Performance mõttes (lavastus, lugu, visuaal, tants, helid) oli selle suve kõige raputavam kogemus etendus „Sitsi Silencium“.
Plaatidest on minu lemmikud ikka vanad asjad Stingi „Last Ship“, Astor Piacolla „Maria de Buenos Aires“, Bach „h-moll missa“, Billy Joel „Pianoman“, Loreena Mckennith enamvähem kõik, mis ta teinud on, Alannah Myles „Alannah“ Kravitz „5“ jne… ikka kohutavalt palju on maailmas väga head muusikat.
Mis on sinu enda loomingust eriti kallid või mida esile tooksid?
Suurvormidest on salvestatud etnorockmuusikal „Kullaketrajad“ – see on üleval Spotifys.
See polnud küll esimene täiesti ise orkestreerida ja juhatada asi, aga see on ainuke, mis on tervikuna salvestatud.
Noortele kirjutatatud materjalidest oli gnostiline seebiooper „Verelegend“. Ja sellest ei ole linki. Aga siin on väike treiler. Taustal on väga mulle iseloomulik muusika. Rock ja barokk.
„Kui sõnast saab liblikalend“. Selles loos on väga palju mind. Oli ühe võimlemispeo nimilooks.
„Ei leia sõnu“ – väga hea näide, kuidas lihtsat lugu jube keeruliseks ajada.
„Hingepööningu saladused“ – teraapiline eneseväljaelamine.
„Hunt minu sees pole surnud“. – pihtimus...
Viimane singel „Torm“ inspireerituna Shakespeare´I Tormi Prospero lõpumonoloogist.
Ja see on minu elu kõige esimene lugu, mis ma kirjutasin, kui olin juba 27 aastane, aastal 2003. Lavastasime laste ja noortega „Kolm musketäri“ . Nüüd lavastasime ja salvestasime uuesti. 2022.aasta ja uued noored. Siit pildist näha, mis on see töö, mida me oma koolis igapäevaselt teeme. Läbilõige lavastusest ja lugu on siis taustaks. D´Artagnan on siin kõigest 14-aastane.
„Elu on näitemäng“ – sellest on kujunenud aastatega meie teatrikooli tunnuslaul.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ma ei ole enam kuigivõrd tegevmuusik, seega ei taju kitsaskohti. Mul on väga selge elukorraldus, mis puudutab teatrit ja vennal on stuudio. Me lihtsalt teeme vajalikke asju vajalikus tempos. Raskused on minu jaoks ka pigem tendentsid, mitte konkreetne nähtus. Mulle on ja jääb võõraks tänapäevane pidev enesereklaamimine ja läbi sotsiaalmeedia pildis hoidmine. Ma ei saa seda lihtsalt teha, tuleb selline telefonimüüja tunne. Aga see on pigem minu probleem. On agentuurid ja on tegelikult igasuguseid kohti, kuhu minna ja pöörduda, nii et pole midagi viriseda.
