Elmar Liitmaa on kitarrist ja helilooja.
Ansambel Fööniks esitles 5.novembril oma teist plaati „Võluväel“. Plaadiesitluskontsert Kinomajas pakkus vägeva elamuse ja saalitäis publikut nautis ägedat rockisoundi. Kas nüüd siis plaadiesitlustuurile? Mis plaanidest veel teostamist ootab?
Elmar Liitmaa: Jaa,meil on novembris, detsembris plaanis kokku 9 kontserti. Suured linnad käime kõik läbi -Tallinn, Tartu, Rakvere, Pärnu, Viljandi. Käime Saaremaal, käime Hiiumaal. Teeme ühe tiiru peale, Eestimaa on väike. Planeerime ka järgmist tiiru ja paneme paika juba järgmist suve.
Palun räägi oma bändist, „Fööniksist“.
„Fööniks“ sai loodud koroona-aja alguses, kui aega oli nii palju, et tuli jälle kitarri harjutamise tuhin peale. Ja siis tahtmine jälle oma lugusid teha. Mõte küpses ja hakkasin siis bändi kokku panema. Alustasin vokalistist. Tanel Laidna jäi silma ja kõrva saatest „Su nägu kõlab varsti tuttavalt“. Ma ei saanud selle saate põhjal kohe aru, milline vokalist ta päriselt on. On lauljaid, kes laulavad sulle coverit nii, et tuld purskab, aga annad talle originaalloo, ja mitte midagi ei tule. Seetõttu lähenesin koostööle pigem ettevaatlikult.
Pakkusin alustuseks tal paari enda originaalloo demo sisse laulda. Oli kergendus, et ta sai originaalmaterjaliga väga hästi hakkama. Pani sinna oma karakteri ja panuse, kuhu vaja. Kogu tema hoiak on sobivalt väljakutsuv nagu ühele rockbändi frontmanile kohane. Teiste muusikute leidmisega oli ausalt öelda päris keeruline. Olukord on läinud hullemaks. Kui vanasti oli heal muusikul kaks või kolm bändi, siis nüüd on neli, viis. Ja enamik ütles ära, et pole aega, eriti kuna kohe konkreetset sissetulekut pakkuda polnud. Oli keeruline, aga seda rohkem hindan seda koosseisu, kes nüüd kokku sai. Kõik on küll hästi erinevad isiksused, muusikud, aga võibolla tänu sellele tulebki tulemus põnev. Bänd ei ole ühe inimese nägu, vaid ongi viie erineva inimese projekt.
Debüütalbum „Esimene“ ilmus 3.10.2020. Nüüd, kaks aastat hiljem, esitleme oma teist kauamängivat „Võluväel“.
Pean tunnistama, et oleme teisele plaadile pühendanud rohkelt aega ja loomingulist energiat. Kui esimene album sai tehtud „jooksu pealt“ ehk see ilmus juba 6 kuud peale seda, kui bänd esimest korda kogunes, siis teise plaadi tegemisse oleme suhtunud metoodilisemalt. Olen alati olnud „soundipede“ ja teise plaadiga oli soov astuda kvalitatiivne samm edasi. Katsetasime mitut moodi. Lõpuks otsustasime võtta salvestuse ja produktsiooni poole ikkagi enda peale. Mixi-d ja masterid tegi Nashville-is resideeruv helivõlur Austin Deptula. Ja lõppsoundiga jäin tõepoolest väga rahule!
Kas festivalidel käite või plaanite minna?
Kui palju meil on üldse selliseid festivale… Me oleme käinud Ostrova festivalil, Barbarfestil. Väga suur tänu kutsujatele! Ma tunnen puudust nendest aegadest, kui festivale oli rohkem, bändid said backstages kokku, suheldi, pidutseti koos. Nüüd tuleb selliseid võimalusi haruharva ette. On rockile-metalile orienteeritud Hard-Rock Laager, kuhu mahub vaid kaduvväike osa esineda soovijatest, eespool nimetatud Barbarfest. On ka Kapa Rock, kus samuti hea meelega esineksime. Rohkem nagu ei tulegi meelde nn bändifestivale. Tantsumuusika-retro-ja Hip-Hop üritused on teistsugustele esinejatele ja teistsugusele publikule.
Eestis on kokku kuivanud selline festivalikultuur, kuhu minnakse lisaks tuntud lemmikute kuulamisele ka uusi bände avastama. Kui on tundmatu bänd, siis on saal/plats tühjapoolne. Ja see on üks kurb moment, kus ma ei viska vist kivi eriti kellegi kapsaaeda – ju see ongi ajastu märk. Mingil ajal, kui mina alustasin, siis ikkagi oli rohkem huvi minna vaatama, kuulama, kuidas see või too bänd lives kõlab. Kas tuntud või tundmatud bändid – ikka oli põnev.
Bänd kõlab suurepäraselt, laulja on täpne ja hea tämbriga, lood ja soolod ägedad. Kas määratlete ka täpsemalt mis laadi rockbänd olete?
Me oleme ikka roki ja hevimetali põhine bänd. Hakkasin ühel hetkel mõtlema, et kunagi tegin bändi nimega Reflex, kui olin 14-15 aastane ja sisuliselt ma teen sedasama bändi tänase päevani välja. Muutunud on oskused, aga põhiline muusikaline DNA on sama. Ma olen seda tüüpi muusik, kes kas ajab enda asja või ei aja üldse. Ma olen kehv session muusik. Et keegi valesti aru ei saaks – ma ei halvusta, vaid pigem imetlen neid universaalseid muusikuid, kes suudavad ja oskavad ja on niivõrd koostööaltid. Ma olen selles suhtes raske juhtum, et kui ei tehta minu moodi, siis mul kaob huvi ära. Aga selliseid peab ka olema. Igasugused asjad, mis ma olen elus teinud, need mõned muusikalid, mis on kirjutatud („Risk“, „Romeo ja Julia“) ja koostööd erinevate artistidega – olen ikka teinud enda moodi – väga raske on mind välja kiskuda sellest kontekstist, kes ma siis päriselt olen.
Sa ei kirjuta kunagi tekste/sõnu oma lauludele, kas mitte ühelegi?
Ei, pole kunagi ühtegi enda teksti käiku lasknud. Mida vanemaks saan, seda tähtsamaks pean teksti osakaalu. Mul on piinlik ja halb kuulata viletsaid tekste. Oskus kirjutada head luulet/lauluteksti on paljuski anne, mis on kaasa antud – nagu joonistamisoskus. Ma võin mõtte riimi panna, aga see ei kõla nagu poeesia. Jätan tekstid neile, kes oskavad.
Liis Lass kirjutab ikka Sinu lauludele tekste. Tundub, et teie koostöö sujub hästi.
Ta on väga hea tekstikirjutaja! Viimane koostöö oli minu kodukoha põhikooli, Kindluse kooli laul. Ta kohe oskab!
Nui neljaks ei pea kõike ise ära tegema. Mina, mina, mina – see ei vii kuskile.
Mida ma tahan öelda sellega – et ma mingitel aegadel proovisin ka enamik asju ise ära teha, et olla sõltumatu. Aja jooksul õppisin, et tuleb keskenduda enda tugevustele. Mis endal nii hästi välja ei tule, selleks leida koostööpartnerid, kes on minust paremad. Siis paistavad ka enda tugevused paremas valguses.
Aegu tagasi, kui mul oli oma helistuudio, siis ma proovisin ka ikka kõik miksid ja masterid ise teha ja selle ja tolle ja no kohe kõik. Jätsin end kitarristina tahaplaanile, fookus oli rohkem arvutihiire ja heeblite liigutamisel. See kulutas vaimselt väga tugevalt, samuti kulutasin palju aega „täiusliku saundi“ otsingutele saavutamata rahuldustpakkuvat tulemust. Nüüd on minu vaade teistsugune. Prioriteet on olla hea kitarrist, kirjutada häid lugusid. Lõppsaund on endiselt minu jaoks ülitähtis, aga ma proovin leida selle saavutamiseks parimad võimalikud koostööpartnerid.
Kas käesoleva plaadi mix ja masterdus on esimest korda Eestist väljaspool tehtud?
Jah, nii see on – „Võluväel“ plaadil tõepoolest esimest korda Eestist väljaspool tehtud. Me hakkasime alguses kohalike tegijatega katsetama ja otsima oma soundi. Aga kuna praegu on virtuaalselt võimalik ükskõik kus maailmanurgast leida ja valida sobiv teostaja ilma, et peaks kohale sõitma, vaatasime ringi ka sellistel veebiplatvormidel, kus muusikavaldkonna tegijad oma teenust pakuvad. Austini leidsime www.soundbetter.com-ist. Ta resideerub USA-s Nashville’is.
Aga saitidel on teenusepakkujaid hästi palju, keeruline on aru saada, kes kuidas keegi sinu materjali käsitleks. Otsisime selliste mixajate hulgast, kes presenteerisid meie stiiliga sarnased soundinäiteid. Nii oli võimalik aru saada – ahaaa, meie asjad hakkaks kõlama umbes nii.
Kui tellimus täidetud ja plaadimaterjal teieni toimetatud, kas saad ka soovi korral paluda muudatusi sisse viia?
Igal tegijal enda tingimused. Austinil oli reegel – 3 muudatust on kokkulepitud hinnas, sealt edasi hakkad juurde maksma. Minu meelest väga õige lähenemine. See paneb mind kui tellijat enne muudatusettepanekute saatmist korralikult läbi mõtlema, mida ja kuidas muuta. Enamasti on eri bändiliikmetel erinevad tähelepanekud. Kõigepealt jäävad sõelale need, mis kõigile kõrva jäänud. Need, mis igaüks enda instrumendi soundi ja nivoo kohta arvab, ei pruugi suurt pilti arvestades olla adekvaatsed. Keegi peab olema produtsendi rollis, kes ütleb lõppsõna. Tajume soundi erinevalt, kes muudaks üht ja teine teist ja vbl on need omavahel vastuolus. Meil oli põhimõte – enne kui muudatusettepanekud saata, tuleb mixi paar päeva erinevatest kõlaritest kuulata. Paljud esialgsed küsimärgid langevad iseenesest ära, kui soundiga harjuda. Austiniga koostöö oli väga harmooniline, tema suhtumine ülimalt professionaalne. Oli tunda, et ta saatis mixi kliendile välja alles siis, kui oli ise 100% veendunud, et nii on hästi. Seepärast olid enamik soovitud muudatusi mikroskoopilised.
Küsin kidravõhiku küsimuse: kuidas te seda saundipilti nüüd garanteerima hakkate lives kui see on nii hästi kokkumängitud?
Live saund on erinev niikuinii. Stuudioproduktsioonis lased arranžeeringu poolest inspiratsioonil lennata, mängisime tihtipeale 6 rida kitarre ja 6 rida klahvpille. Livel on mul 2 kätt ja 1 kitarr korraga.
Meie eesmärk bändina ei ole kopeerida plaati.
Üks lähenemine on panna kõik, mis livel reaalajas teostamatu, backtrack’i pealt jooksma. Teine lähenemine on „full live“, kus asjad kõlavadki tooremalt ja ehedamalt. Meil on see teine lähenemine. On vaja teha reaalajas esitatav süntees olulisematest partiidest. Me tahame, et säiliks live spontaansus ja et jääks ruumi ka juhuslikkusele, improvisatsioonile, ka „kaladele“. Ma ise üritan varieerida enda partiisid, et ei oleks koguaeg sama. Hea on kuulata sarnast püüdlust ka teiste artistide puhul! See ongi elava esituse võlu!
Räägime kitarridest. Kui Sa olid kümme aastat pausil nö, kas need kitarrid ootasid Su ära?
Kitarrid ootasid mind ära ja ma olen ostnud nüüd ühe kitarri juurde. Müünud ei ole ma pikka aega ühtegi kitarri ja ei kavatse ühtegi müüa ka. Minu kõige pikaajalisem ja kasutatum kitarr on Peavey Wolfgang, (See on kahe humbucker-iga Eddie Van Haleni signatuurmudel, kuldset värvi pill). Sellega ma mängin juba 90ndatest.
Kui Eddie Van Halen Peavey-ga hakkas koostööd tegema, siis ma töötasin veel Stanford Musicus müüjana ja meil tuli sisse kaks tema signatuurpilli. Ja see pill kutsus mind 😊 tule, tule, tule…Ja nagu ma ta kätte võtsin, siis sain aru, et kõik! – See on minu oma! Ja midagi ei ole teha, ta on siiani mu põhipill ja minuga kokku kasvanud. Lisaks on mul üks USA Standard Strat, Üks Ibanez AX2204 Prestige, ja üks LTD Bariton, mis leiab väga vähe kasutust. Ülejäänud pille varieerin regulaarselt.
Aga mida sellest kidrakarpide, pedaalide, boxide maailmast tarbid?
Selles osas olen ma väga lihtne mees, et minu kidrasaund tuleb enamasti võimendist. Ma kasutan võimu overdrive’i, mul on kaks võimu head’i ja kaks 4×12 cab’i praegu. Lisaks üks Laney LC-30 combo, mis on kerge ja hea. Niisama kodus harjutamiseks, demode sissemängimiseks ja vahel ka kontsertitel kasutan protsessorit BOSS GT-1000.
Põhivõimendused on aga 5150III® 50W EL34 HEAD ja siis üks 50W 900-seeria Marshall. Neid ma varieerin vastavalt kuidas tuju on. Neid võimendusi, mis võiksid riiulis olla, on muidugi oi-oi kui palju. Ja pille võiks olla oi-oi kuipalju veel, aga ega ma sellest paremaks kidrameheks ei muutu. Olen jõudnud selleni, et kas mängin selle pilli või tolle pilliga, tagantjärele omi soolosid plaatidel kuulates ei kuule välja, missuguse pilliga see või too mängitud sai. Sest toon tuleb ikkagi sõrme alt. Kõlan suhteliselt sarnaselt vaatamata, millise võimendi või kitarriga mängin.
Kas keeltevalik mängib rolli?
On tillukesed nüansid eri firmade keelte vahel, mida ei kuule kindlasti välja. Kõige rohkem olen ma elus kasutanud D`Addario keeli. Minu kitarrikeele mõõt on 10-46. Vahepeal olen proovinud üheksastega mängida, aga jõudsin ikka tagasi 10-46 juurde. Kõik oleneb kokkuvõttes sellest, kuidas sa end ära harjutad. Mäng väga palju ei muutu. Mul on väga lihtne setup. Ma ei kasuta väga palju saundiefekte. Kasutan delay’d, kasutan reverb’i, natuke phaserit. Boosterit, et soolod esile tuleks. Viimasel ajal mul wah-efekti isegi pedalboardis ei ole, aga mingitel hetkedel kasutasin seda väga palju.
Oleks piiramatult võimalusi, ruumi, siis võiks ju pulli pärast neid pille ja karpe olla rohkem, aga paljudega neist mängid vaid paar korda ja jäävad tolmu koguma. Mängin ju korraga ikka ühe pilliga😊
Kuidas akustiliste pillidega on Sinu kogus?
Ma tunnen, et ühe korraliku akustilise peaks ostma juurde. Minu „tööhobune“ on Compass seeria Yamaha akustiline, millega on jah praktiliselt kõik asjad ära tehtud paarikümne aasta jooksul. Ja siis on üks selline pill, mida ma igale poole lõkke äärde jms võin võtta ja kahju ei ole kui õlut sisse läheb😊 Lisaks üks Yamaha AEX-500 semi-akustik, millega on mugav mängida lärmakama rockbandi livedel. On ka üks Yamaha 5-keelne bass, millega salvestan kõik demod.
Mul oli ka klassikaline kitarr, aga ma ei ole üldse klassikalise kitarri mängija ja kuna mul tuli seina peale riputamiseks konkse puudu, siis ma müüsin ta ära.
Üheks Sinu suuremaks eeskujuks tundub olevat Eddie Van Halen?
Otseselt mitte – minu käekirja kõige rohkem mõjutanud kitarrist on olnud Nuno Bettencourt ja ansambel Extreme. Samuti Steve Vai, Yngwie Malmsteen, Joe Satriani jne. Eddie ei olnud mul otseseks lemmikuks. Alles viimastel aastatel olen õieti mõistma hakanud tema fenomeni – miks teda peetakse oma ajastu ikooniks. Tema ehe rõõm paelus, tema kehakeel mängides ei mõjunud kunagi võltsilt – see tuli seestpoolt. Kogu see olek, see naeratus, nauding iga keharakuga, see on see, mida imetlen. Virtuooslikkus ja kõik need geniaalsed ideed, see niikuinii.
Kui kidramänguga alustasin, oli Heavy Metal ja Pop Rock mainstream. Ja tollal seda tõesti hinnati, milline oli instrumentalistide tase. See oli oluline kriteerium. See mõõde on praeguses mainstreamis kadunud.
Kuidas Sina muusikat kirjutad? On Sul mingid kindlad nipid, võtted, harjumused sel puhul?
Enamasti on nii, et loo kirjutamiseks peab olema mingisugune vajadus. Kas planeerime uut plaati või on tellimus mingile loole. Lugu kirjutades ma kõigepealt üritan visualiseerida vastavat meeleolu, kõla, riffi vms ja hakkan siis otsima ja katsetama ja ideejuppe salvestama. Siis sobival hetkel võtan ette, hakkan neid läbi kuulama – „delete“… „delete“… „sobib!“…. „siin justkui midagi on“….jne. Filtreerin huvitavamad ideed välja ja aretan sealt edasi.
Teine võimalus on, et mulle antakse tekst, mille peale muusika luua. Tekst peab inspireerima ja olema sobiva rütmikaga. Siis on lootus, et muusika ja teksti vahel tekib orgaaniline tervik.
Milline on hea laul? Milline on hea edetabeli või võidulaul?
Seda peaks otsustama eelkõige kuulaja, või mis?:) Tihtipeale jääb mulje, et meil on Eestis jäme ots nn muusikaekspertide käes, kes määravad, mis on hea. Et kes väärib eksistentsi, kes mitte. Ja see loomulikult mõjutab avalikku muusikapilti. Tegelikkus on selline, et suur osa ekspertide valitud „parimatest“ lugudest või artistidest ei osutu päris elus elujõuliseks.
Muusikakriitikute arvustused on ka enamasti sellised, et sealt ei loe arvustatava kohta eriti midagi asjalikku välja. Küll aga saab aimu arvustaja maitsest ja hoiakutest.
Selge see, et viis, kuidas muusikaäri toimib, on viimase 15 a. jooksul kardinaalselt muutunud. Muutus on olnud eriti järsk selle põlvkonna jaoks, kes on tulnud ilma internetita ajastust. Need, kes on sündinud 1990ndatel, 2000ndatel, on olnud ilmselgelt lihtsam adapteeruda. Kogu sotsiaalmeedia, Youtube, Spotify jms võimalused, oskus end seal kuuldavaks ja nähtavaks teha, need on uued oskused, mida muusik peab valdama.
Heaks õpikunäiteks on Paul Neitsov, kes oskab end sotsiaalmeedias ülihästi turundada. Tal see toimib ja tal on tänu sellele ka palju tööd. Need on oskused, mida uus aeg nõuab. Vanad hoovad ei tööta enam.
Sa oled samas ju loonud muusika mitmele muusikalile. Seal oli vaja ju palju pikemaid liine ja tegelaskujude teemasid ja motiive arendada, mida paljud õpivad koolides kompositsiooniklassides, Sina aga tegid asjad ära lõdvalt oma toore ande najal😊
No see oli iseenesest väga põnev protsess, sest see avaski hoopis teise vaate, kuidas muusikat kirjutada. Piltlikult oligi vaja teha nii, et võtad etenduse käsikirja, vaatad kuskohas missugused laulunumbrid olema peaks, kes neid peaks laulma, millest jutt käib, milline meeleolu peaks olema ja kas hakkad puhtalt selle tunde pealt siis seda lugu kirjutama või on mõned ideed eelnevalt juba olemas, mis sobituvad. Ega ühte valemit mul ei ole. Avamängud on kirjutatud motiivide põhjal või siis päris ekstra…peaks võtma muusikali ette ja vaatama, kuidas see meil käiski toona…
Kirjutasid Sa muusikalide muusika üksi või oli see kahasse kellegagi?
„Romeos ja Julias“ (muusikalis) oli nii, et ühe loo muusika kirjutas Jaagup (Kreem) ja ülejäänud muusika oli minu kirjutatud. Arranžeerimisel andsid oma panuse kõik kaasmuusikud. Aga kõik tekstid ikka Jaagupilt.
Suhtlesime põgusalt toona „Romeo ja Julia“ muusikali lavalolemise aegu ja juba siis avaldasin arvamust, et võiksite muusikali inglise keelde panna. Süžee on maailmakuulus, ilusad teemad ja muusikanumbrid – see oleks kindlasti menukas ja leiaks tee teatrilavadele ka mujal maailmas.
See ei ole lihtne teostada…ehk kunagi tulevikus. Kuigi etendustel oli tohutu publikumenu, ei märganud kasvõi teatriauhindu jagades meid keegi mainidagi.
Sa läksid peale edukat muusikukarjääri ja puhkuseaega Taimaal ettevõtlust õppima, aga oled Sa tundnud vajadust end muusikaliselt täiendada kuskil?
No selle asjaga on jällegi selline lugu, et minu esimene pill oli akordion ja ma 3 aastat suutsin käia nendes tundides. Olin sedamoodi laps, et kui mu esimene muusikaõpetaja näitas ära, kuidas need bassid seal akordionil olid ja kuidas heliredelid, kolmkõlad jms käisid, siis ma õppisin kõik lood, kogu toonase krestomaatilise valiku ära kuulmise järgi. Noodi järgi lugude õppimine oli mulle piin. Haarasin lennult kuulmise järgi ja tänu sellele oli muusika metoodiline õppimine minu jaoks vaevaline. Ma olen niivõrd-kuivõrd ennast ise drillinud ja sundinud ühtteist omandama. Aga ma ei ole läinud kooli kuna olen selline natuur, et mul kaob huvi ära, kui olen sunnitud tegema asju, mis mind ennast otseselt ei huvita.
Ennevanasti olid sellist tüüpi nagu Sina, kuulsad külapillimehed. Andekad kuulmise järgi mängijad.
Täpselt! Ma olen tüüpiline külapillimees.
Pärimusmuusikas hinnatakse sellist oskust kõrgelt. Laulu loomine tuleb loomulikumalt välja.
Ma siiski ütleks nii, et pillimehe areng algab sealtmaalt, kus minnakse mugavustsoonist välja. Sunnin ennast regulaarselt õppima ja harjutama uusi asju. Sellega, et selgeksõpitud, lihasmälus olevaid käike, soolosid jälle ja jälle läbi mängid, hoiab küll sõrmed liikumas, aga sealt arengut ei tule. Püüan jälle ja jälle leida midagi, mille omandamine nõuab pingutust. Aga ikka pean oluliseks muusikalist haridust ka.
Teistpidi võttes oled nagu muuseumieksponaat😊Mulle tundub, et Sinu laulude loomisvõime on nii hea ja pole kannatanud just seetõttu, et Sa ei ole õppinud reegleid ja teooriaid. Et seetõttu suhtud Sa emotsionaalsemalt ja kaevad enda sisimast välja need meloodiad, ilma, et Sind takistaksid õpitud kaanonid.
Kes see teab, aga kõik see on tingitud pigem sellest, et kui mind kohustatakse või olen sunnitud vastu enda tahtmist midagi tegema, siis kaob huvi ära ja siis võibolla ei sünniks üldse midagi. Olgu ta siis minu puhul nii. See on minu puhul toiminud. Aga džässis, ma arvan, pole võimalik hakkama saada ilma alushariduseta. Minu puhul on džässisoolikas jäänud välja arenemata, lapsest saadik ei ole see olnud minu teema.
Kas akordion oli lapsepõlve ainus pill või proovisid muid ka?
Ei saaks öelda, et oleks muud ka proovinud. Meil oli harmoonium kodus, aga seda oli ebamugav mängida. Mõnes mõttes on mul kahju, et mind ei pandud klaverit õppima. Klaver oleks tulevikku silmas pidades olnud parem valik kui akordion. Aga noh, oli nagu oli. Ja kitarr tuli kuidagi nagu iseenesest puberteediga koos. Kõik see kidra kõla, rokkiv sound, Eesti bändid, keda ma siin nimetasin, alates kasvõi Fix-ist, Tarmo Pihlapist, Rock Hotellist, Apelsinist, kõigil oli kihvti kitarrimängu kosta. Välismaa bändidest esimene, kellesse ma armusin täitsa ära, oli Hurriganes. Sealt tuli mulle kirg rocki ja sellise kidrasoundi vastu. Jah, sealt ta tuli.
Ma märkasin, et Sa hakkasid laulma palju hiljem
See oli 4.klassis, kui hakati otsima koolis laulukoori lapsi ja mind praagiti välja, olin nii kehv. Lapsest saadik ei ole laulmine mulle hästi sobinud. Hääle tekitamine laulmise võtmes ei ole olnud kunagi minu jaoks iseenesestmõistetav. Mõni inimene, isegi kui ta ei oska hästi laulda, ta tekitab nii ilusat kõlavat häält niisamagi. Minul nii ei ole, olen tuhm ja pinges ja mul on sellest raske lahti saada. Kui ma hakkasin siin 40ndates tegema oma projekti, siis ma mõtlesin, et nui neljaks, no ma proovin. Aga mulle ei hakanudki meeldima enda kõla ja sinna see jäi.
Õpetajad teevad vahel niipalju kohutavaid ja traagilisi vigu…Aga minule meeldib väga Sinu laul „Üksteiseta“ – selline ballaadilik „ütlev“ laulustiil on sellisena siiras ja suurepärane. Sealjuures mängib olulist rolli, mis tundega ja tämbriga Sa endast välja lugu annad. Ma jätsin kohe auto seisma kui esimest korda kuulsin.:)
Ma tänan! Tahtmine väljendada seda emotsiooni, siirust ja energiat, sellest hakkab kõik peale. Kuid see latt lauljana, kes ma tahaks olla, on niipalju kõrgel, et peale seda ei ole ma asjaga tegelenud. Mul puudub selleks ambitsioon. Olen keskendunud neile asjadele, milles tunnen end rohkem kodus. Näiteks kitarrimäng ja üritan ikka kirjutada lugusid.
Aga kui jutt laulmisele ja lauljatele läks, siis minu jaoks on laulmise juures nr. 1 usutavus, kuidas laulu mõtet edasi antakse, ja alles nr. 2 tehniline pool.
Teksti mõtestamine peab tulema läbi esitaja isikliku “mina“. Ainult siis on võimalik esitusel publik 100% mentaalselt kaasata. Kui esitaja ei tunneta ise sügavuti, millest jutustab, ei saa see kunagi olla ka kuulajale usutav. Sellest arusaamine on väga paljude – eriti noorte lauljate puhul probleem.
Kuidas Sinu järeltulijal lood muusikahuviga on?
Poisil ei paista pillimängu huvi olevat ja ma ei ole seda peale surunud ka. Tema kirg on praegu jalgpall.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?
Olen olnud muusikasõltlane niipalju kui end mäletan. Juba titest peale olin kui kleebitud meil kodus olnud raadioga lintmaki külge, kust vanaisa lasi oma tolleaegseid lemmiklugusid.
Minu esimene pill oli akordion. Sellega sai esinetud palju erinevatel pere-ja pensionäride klubi üritustel, kuhu vanaisa ja vanaema mind kaasa võtsid. Kitarr ilmus minu ellu alles, kui olin 13-aastane. Hakkasime siis Raplas tegema bändi nimega Reflex. Sellele järgnes terve rida erinevaid koosseise – näiteks „Big Bang“ Kohilast, kus mängisid Ivo Vanem, Alar Pikkorainen, Raimond Vahter, hiljem ansambel „Paan“ kus musitseerisid ka Sulliwan ja Aivar Hunt. 90-ndate alguses kohtusin kitarrist Artur Skrõpnikuga, kellest sai korraga minu bändikaaslane, sõber ja õpetaja. Omandasin temalt mitmed vajalikud „käsitööoskused“, mis iseõppijana seni puudu olid. Temaga koos sai alustatud ka ansamblit „House of Games“ mille algkoosseisus olid veel Sven Valdmann, kadunud Ardo Põder ja Erik Meremaa. HOG põles heleda loomingulise leegiga, mis viis nii isiklike, kui loominguliste erimeelsusteni. Viimane pala, mida mina selle kollektiiviga kirjutasin/salvestasin, oli „Sinu unenäod“. Peale seda jäi algkoosseisust vaid Erik Meremaa, ülejäänud oli juba teine bänd.
Kui liitusin 1994.aastal ansambliga Terminaator, sukeldusin muusikasse nö 24/7. Käisin alguses mõned aastad paralleelselt ka päevatööl, aga mingil hetkel ei jäänud selleks enam aega. Milleeniumivahetuse paiku, kui hakkasime Jaagupiga kirjutama esimest muusikali „RISK“ Nukuteatris ja lõime sõber Ergo Ehtega enda helisalvestusstuudio, polnud enam aega muu jaoks. See etapp kestis 2007. aasta lõpuni, kui olin end läbi põletanud ja taandusin mõneks ajaks täielikult avalikust muusikaelust. Paar aastat ei võtnud kordagi elektrikitarri kohvrist välja.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Kiitust on erinevat. Kui oled seltskonnas ainuke muusik, mängid ja laulad midagi ja saad kiita – „issand, kuidas sa oskad nii hästi“ – on see ühtemoodi ja ei mõju kiitusena. Professionaalsel tasandil kiitus jälle hoopis teine tubakas. Viimast tuleb väga harva. Võib-olla ma ei oska seda ka märgata või õigesti omaks võtta. Ei tea. Vahel, kui oled kõvasti pingutanud ja saanud valmis midagi, mis on enda arust päris hea, on kiitust muidugi vaja. Muidu viib see läbipõlemiseni – annad, annad, aga vastu ei saa. See on kõigis inimeste tegemistes nii – oluline on tunda end vajalikuna, tunda, et said hakkama. Kuid tegelikult on kriitika ka vajalik. Sest meie pealiskaudses maailmas on palju tühja, sõnakõlksuks öeldud kiitust. Midagi konstruktiivset pigem siiski harva. Hindan konstruktiivset kriitikat rohkem, kui suusoojaks kiitmist. Konstruktiivne kriitika näitab, et inimene on viitsinud süveneda. Mittekonstruktiivne, pahatahtlik, lahmiv kriitika ajab tihtipeale muigama. Enamasti paistab sellest läbi kritiseerija enda kibestumus, läbikukkumine. On ka „tunnustatud muusikaeksperte“, kelle hinnangud teevad nõutuks. Ma arvan, et muusika ei ole kellegi oma, selle hindamine heaks või halvaks ei saa olla ainuisikuliselt kellegi otsustada. Küll aga saab hinnata esituse kvaliteeti, soundi, lavašarmi jms. Ja selliste hinnangute andmise kvaliteet on tihti puudulik, jäädes kriitiku enda oskuse taha seda hinnata. Jahuda „helirännakutest läbi muusikamaastiku“ võib igaüks, kel pastakas peos püsib. Et objektiivselt analüüsida esitust või loo seadet, selleks on vaja asja ise ka osata. Aga lähtudes reaalsete tipp-professionaalide lugudele antud (totaalselt erinevatest) hinnangutest kasvõi Eesti Laulu eelvoorudes, siis lõppude lõpuks taandub kõik isiklikule maitsele.
Kõige parem kiitus on publiku reaktsioon – aplaus peale soolot vms. See on kõige ehedam ja ausam tunnustus. Seda juhtub väga harva sellises zanris, mida mina viljelen. Teine asi, et mõni teine kitarrist võtab aega sinu soolosid välja võtta, ära õppida. See näitab, et oled kedagi inspireerinud! Aga alati innustab, kui keegi lihtsalt ütleb su loomingu, soorituse või soundi kohta siiralt hästi. See annab motivatsiooni edasi luua, harjutada, tihti ka pikalt peaga vastu seina joosta tulemusi saavutamata.
Minu kõige meeldejäävam moment tunnustuse osas oli peale „Romeo ja Julia“ muusikali (2006-2007) edukat hooaega, kui mingil üritusel, kuhu oli kogunenud muusikute koorekiht, tuli minu juurde vanameister Uno Loop, pistis käe pihku ja ütles, et tuli austust avaldama (!). Mul vajus suu lahti – reageerisin umbes nii totakalt nagu „tunnustust…mille eest?“. Uno vastas kuidagi nii, et „kõige eest, sinu panuse eest! Sinu tegemised on silma-kõrva jäänud“. See oli selline tunnustus, mis tähendas mulle palju! Ma ei kujutanud ette, et ta üldse teab, kes ma olen ja mida ma teen!
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Olen kidramees ja suures osas on minu vaade muusikale läbi kitarriprisma. Mind on inspireerinud virtuoossed kidramehed, kelle soolod on üles ehitatud loogiliselt, nutikalt ja kompaktselt – nagu lugu loo sees. Juba kui alustasin kitarrimänguga oli soolosid, mida võisin kuulata lõpmata arv kordi. Üks esimesi selliseid oli Smokie „The Carol“ kidrasoolo. Mulle meeldis, kui soolos oli mingi oma meloodialiin, samas ka midagi tehnilist-põnevat. Just selliseid soolosid mängisid minu lapsepõlve lemmikud Andrus Põldroo ja Viktor Vassiljev, natuke hilisemast põlvkonnast Toomas Vanem, viimase aja Eesti kitarristidest loomulikult Laur Joamets. Neid kidramehi, kelle mängust olen elamusi saanud, on tegelikult palju-palju rohkem!
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Proff ütleb seltskonnas, kui palutakse pilli mängida, et pole hetkel tööl ja keeldubJ See on nali, aga elust võetud. Ma usun, et kõik pillimehed võiks jääda selles mõttes harrastusmuusikuteks, et rõõm musitseerimisest ja soov musitseerida peab jääma alati. Kui see kaob, on tegu lõpuks vaid tasustatud töölisega.
Aga muus osas on proff kindlasti töökas, kõrgete isiklike kvaliteedistandarditega. Ja üks kõige olulisemaid oskusi on koos musitseerides teistega arvestamine, kõigi kaasmuusikute kuulamine ja tunnetamine. See viimane ei olegi liialt levinud omadus muuseas.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Üksluiseid vabu õhtuid on olnud viimastel aastatel liigagi palju. Eks pilliharjutamine, loomingu kallal nokitsemine aitab osa neist täita. Olen loomingu ja harjutamise osas pigem hommikuinimene, õhtuti teeks midagi muud. Mind ei tõmba üldse avalikele üritustele. Ainult siis, kui koguneb äge seltskond ja endal on samas esinemine. Ma eelistan avalikule kohale kitsast sõpraderingi, kus võiks toimuda ka spontaanne musitseerimine. Vahet pole, mis stiil või lood, kas tegu on virtuooside või keskmiste oskustega muusikutega. Kui musitseerimine tuleb hingega, on see igal juhul nauditav!
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Ma käin kontsertitel üldiselt harva. Seetõttu ei tulegi meelde, millal viimati kontserdielamuse sain. Reisidel käies otsin alati elava muusikaga klubisid. Vahet pole, mis maailma nurgas, igal pool võib veeta nauditava õhtu ka suvalist coverbändi kuulates. Selleks ei pea tingimata olema kuulus artist.
Eestis on Jazzkaar see koht, kus võib saada tõelise kontsertelamuse.
Meeldivamad mälestused siinsetest kontsertitest on maailmastaaridest rääkides Deep Purple, Accept, Danger Danger, Albert Lee, Roisin Murphy, Joe Satriani, Tina Turner…kindlasti on neid veel- ei tule kõik meelde.
Eesti artistidest olen nauditavaid esitusi kuulnud paljudelt. Rääkides kitarrimängu puudutavatest, meenuvad Dramamama koos Laur Joametsaga, Apelsin ja Tõnu Aare. Ka Raul Ukareda-t on alati nauditav kuulata. Paul Neitsov on omaette fenomen. Eric Kammiste on väga maitsekas ja hea. Aga neid on veel ja veel.
Tahaks kunagi lives väga ära näha ühe oma suurtest inspiratsiooniallikatest Nuno Bettencourt-i ja Extreme.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest eriti kallid või mida esile tooksid?
Kõige suurema jalajälje minu muusikukariääri on jätnud kahtlemata ansambel Terminaator. See on bänd, kellega koos kasvasin ja arenesin, sain teostada end nii kitarristi, laulukirjutaja kui produtsendina. Terminaatori teine album „Minu väike paradiis“ on see, mida võib nimetada minu esimeseks edulooks. See album on tõeline rariteet, Spotifyst ega Youtubest seda tervikuna ei leia
Samuti loen suureks õnnestumiseks Nukuteatris etendunud muusikali „Romeo ja Julia“, mille lugusid kuuleb raadiotes praegugi.
Enda loomingust on ajaproovile hästi vastu pidanud mõned lood, millest seda justkui polekski oodanud. Näiteks Luisa Värgi esitatud Kodutunde tunnuslaul „Kodu“ https://www.youtube.com/watch?v=-6diycpMzsM
House of Gamesile kirjutatud „Sinu Unenäod“
https://www.youtube.com/watch?v=k2MhMZ9BvPA
Raadio Elmari 2006 aastahitt „Üks teiseta“
2002 R2 aastahitt Romula
Ja muidugi kuulake Fööniksi uut albumit „Võluväel“
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Usun turumajandusse ja seda ka kultuurivaldkonnas. Ma ei usu toetustesse jms. Las kuulaja otsustab, mis on hea ja kelle kontserdile ollakse valmis piletit lunastama, kelle muusika eest ollakse valmis maksma. Paraku peab ka kunstnik oskama end müüaJ
