Aleksandr Ivaškevitš on näitleja, tantsija, muusik ja fotograaf, kelle elus toimub lakkamatult midagi loomingulist. Selle aastanumbri sisse mahub veel üks oluline hetk, nimelt ilmub detsembrikuus plaat „Unustusse vajunud päev“, mis on omamoodi vormistus aastatepikkusele koostööle kitarrist Kristo Käoga. Sellel plaadil kõlab vene autorilaul, samuti luuleread tuntud vene poeetide sulest.
Meie vestluspäeval paistab päike, käes on kuldse sügise viimased päevad ning õhus heljub helget nukrust. See kõik harmoneerub mingil moel ka lähiajal valmima plaadi meeleoluga.
Tekst ja tõlge vene keelest: Hele-Mai Poobus
Fotod: Nikolai Alhazov
Aleksandr, millest see plaat räägib?
Aegade algusest saadik on inimesi puudutanud teema üksindusest, vajadus mõistmise ja armastuse järele. Tänapäeval see mitte ainuüksi ei puuduta, vaid see vajadus on lausa karjuv – olla loodusega kooskõlas, mõista oma hinge, mõista teist inimest. Plaadil olevad laulud ja luuleread on valitud südame sunnil. Inimeseks olemine saab alguse hingest ja on viimane aeg selle juurde tagasi pöörduda.
Kas mäletate, millal esimest korda laval publiku ees laulsite?
Tõenäoliselt oli see 2002. aastal, kui Vene teatris tähistati kontserdiga Georg Otsa 82. sünniaastapäeva. Ei, siiski varem. Meenub Glenn Milleri „Moonlight Serenade”, mille omandamisel aitas mind Anne Adams ja mida esitasin laeval varieteeprogrammis. Päris esimest korda elus laulsin aga 7-aastaselt muusikakooli sisseastumiskatsel, „Laulu karudest“ («Песенка о медведях») filmist „Kaukaasia vang“ õpetas mulle selgeks minu õde. Tulles tagasi Georg Otsa juurde, siis tema mälestuskontserdil laulmine oli vapustus nii minu enda kui mõnes mõttes ka vaatajate jaoks. Ma pole laulja, eriti kui veel mõelda, kes oli Georg Ots ja kes olen tema kõrval mina! Kuid ma valisin esitamiseks Eduard Kolmanovski laulu „Elu, armastan sind“ («Я люблю тебя, жизнь»), sest mõistsin, millest see laul räägib. See polnud mitte selline pidulik-õõnes marss, vaid inimese sisemonoloog. Praktiliselt võttes ma ei laulnud, pigem oli see muusikaline mõtisklus.
Mis assotsieerub Teil esimesena sõnaga „autorilaul“?
Minu kitarr, mille leidsin kapist, kuhu olid selle jätnud minu õe sõbrad. Õppisin ära kolm põhiakordi, hiljem septakordi, siis barrè-võtte, laulsin lihtsaid hoovis kuuldud lorilaule. Bardimuusika on laul kitarri saatel nö kodustes tingimustes. Kuigi ka meil oli kodus bardide plaate, hakkasin ma neid teadlikult kuulama hiljem. Mis on oluline? Olulised on sõnad, nende mõtestamine. Just sellel Georg Otsale pühendatud kontserdil mõistsin esimest korda, mida see tegelikult tähendab. Meloodia peaks kuulaja jaoks avama mõtte kui õie, kõige tähtsam on sõnum, mitte lihtsalt ilusti võetud noodid.
Kuivõrd on selline luule- ja muusikamaailm olnud Teie elu osa?
Luule ja muusika kasvavad inimese hinges elukogemusega. Poeesia avaneb siis, kui su hing õpib tajuma. Nägin küll 13 aastaselt Robert Roždestvenskit televiisoris oma luulet lugemas, see jäi mulle meelde, kuid alles aastaid hiljem, sattudes internetis uuesti tema luule peale, suutsin seda ka mõtestada. Teda peeti selliseks nõukogude kommunistlikuks luuletajaks, kuid tegelikkuses oli ta imeline, hämmastav lüürik. Et mõista ja avastada enda jaoks poeesiat, teatrit, klassikalist muusikat, on vaja kulutada aega ja mitte igaüks pole valmis pühenduma. Tänapäeva maailmas tõmbab inimesi rohkem mugavuse poole, hingelisi üleelamisi tõrjutakse eemale, seetõttu visatakse ühes pesuveega sageli ka laps välja.
Mida on neil lauludel öelda kaasaja inimesele, on nad üldse vajalikud?
Nad on hädavajalikud. Tarkovski on öelnud: „Kunst on inimese igatsus täiuslikkuse järele“. See on see, mis mind huvitab. Ma ei taha näidata, millises kloaagis me elame, vaid vastupidi, püüdlen selle poole, et aidata inimestel tõusta igapäevaraskusest kõrgemale. Need laulud tuletavad inimesele meelde, et hing peab vaeva nägema. Seda pole öelnud mitte mina, vaid Boriss Pasternak. Elu on pidev töö, vaev, kuid paljud peavad selle all silmas orjamist – miks ma pean, ma pole kohustatud jne. Oled küll. Kui sa sündisid, siis pead. Mitte midagi ei teki iseenesest, ilma et sa endasse kaevuksid. Kui sa ei külva, siis ei saa midagi ka võrsuda.
Millised poeedid-bardid olid Teie jaoks märgilised?
Bulat Okudžava, tema on kõige alguses, bardide isa. Ja Vladimir Võssotski. Nad on ajatud, nende mõõt on teine, nad on justkui meie kohal, mitte meie keskel. Neis puudub sootsium, isegi dramaatiliste laulude fookuses on inimlik, mitte ühiskondlik tragöödia. Mul oli vahepeal idee esitada neid laule teises arranžeeringus, orkestriga, et inimeseid kuuleksid selle muusika ja teksti ilu kogu oma täiuses.
Miks annate plaadi välja just nüüd, mitte ei teinud seda juba varem?
Hakkasin luuletusi lugema ja publiku ees kitarri mängima küllaltki hilja. Esimene avalik katse oli Chris de Burghi hällilauluga, esitasime seda 2008. aastal koos kitarrist Oleg Davidovitšiga Vene teatri 60. sünnipäevakontserdil, mis oli mingis mõttes järjekordne pea ees vette hüppamine. Tahtmine oli suur, istusin maha ja õppisin akordid selgeks, sealt sai tegelikult kõik alguse… Plaan anda välja plaat oli ammu olemas, aga kuidagi kujunes nii, et jõudsime selle idee realiseerimiseni alles nüüd. Saabus õige aeg, võiks isegi öelda, et kätte jõudis viimane hetk.
Kuidas sündis plaadi kandev idee, selle läbiv teema?
Ma olen näitleja, kes töötab teatris. Ma näen inimesi saalis, ma tunnetan nende reaktsioone, teemasid, mis neile korda lähevad. Samuti näen ma, mis toimub praegusel ajal nende väärtustega, mis on mulle olulised ja mida ma hindan – südamlikkus, sõprus, väärikus, au. Need mõisted on muutunud kuidagi arhailiseks, naeruväärseks. Kellele seda vaja on Aga on! Ilma nendeta muutuvad inimesed lihtsalt tarbijateks, õigem oleks isegi öelda, et neid kasutatakse ära. Millega me siit elust lahkume? Selle emotsionaalse pagasiga, mida oleme elu jooksul enda sisse kogunud. Kui põhilise pagasi moodustab hinnangulisus, see, kui palju ma teenin, millise televiisori või iPhone’i ma endale osta suudan, siis millest me räägime? Et olla õnnelik, on vaja kahte asja – leida töö, mis pole töö, vaid kutsumus, ja leida inimene, kellega oma elu jagada. Kõik. Ja just see ongi neid laule läbivaks teemaks – armastus mehe pilgu läbi. Lugesin kunagi Shota Rustaveli eepilist luuletust „Rüütel tiigri nahas“. Mind hämmastas, kuidas suur ja vägev Vityaz, kes oli võimeline alistama tuhandepealise armee, nuttis, kui ta oma armastatu kaotas! Mäletan oma reaktsiooni – ta on ju sõdalane, aga ometi ta nutab… Järelikult võib, peab! On suur vahe, kas nutad hirmu pärast või seetõttu, et su hinge rebib lõhki niivõrd suur ja sügav tunne. See ei tee sind nõrgaks ega sega sind olemast kangelane, vaid see teeb sinust inimese. Need laulud on mehe sisemised monoloogid, mille tekstides leidub väga palju sügavat inimlikku tõde.
Leidub selles kavas ka tekste, mis on teile eriliselt hingelähedased?
Iga tekst on mulle väga lähedane. Kui ta seda ei oleks, poleks ta kavva ja hiljem ka plaadile jõudnud. Poeesia sünnib läbi katkise südame. Nagu ma ennist ütlesin, ei osanud ma luuletusi lugeda, ma ei mõistnud neid. Kuni hetkeni, mil võtsin ette Nikolai Gumiljovi luule, misjärel tõusin justkui lendu. Järsku sain ma aru. Luule on väga avameelne, seda lugedes tuleb mitte lihtsalt riimida, vaid mõista ja alles siis välja öelda. Ja et sul oleks õigus seda teha, tuleb selleni kasvada.
Olete ehk ka ise luulet kirjutanud?
Muidugi, need luuletused on isegi kusagil alles ja kirja pandud ajal, mil mu elus oli keeruline periood. Miskipärast avaneb luule kirjutamise võime just siis, kui on väga raske, halb olla, siis need sõnad voolavad sinust justkui iseenesest välja.
Millised on teie loomingulised tulevikuplaanid?
Neid on palju, kuid siinkohal jääksin vastuse võlgu, et mitte ära sõnuda.
Tutvu intervjuus mainitud plaadiprojektiga Hooandjas.
