Neljapäev, november 21 2024

KASPAR ULJAS on helilooja, akordioni- ja bandooniumimängija.

Kaspar Uljas on esinenud eri paigus üle Euroopa, lisaks veel Venemaal, Argentinas ja Palestiinas. Kodumaal on Kaspar üles astunud pea kõigil jazz- ja maailmamuusikafestivalidel ning välismaal Popkatul Soomes, Positivusel Lätis, Euro-Arab Youth Music Expol Küprosel, Jazzycolorsil Prantsusmaal, La Locura tangofestivalil Austrias, Arena:klassiskil Norras ja Festivalito Tango Primaveral Šveitsis. Ta on üles astunud Hollandi tähtsamates kontsertsaalides nagu Het Royal Concertgebouw ja De Doelen. 2020. aasta Hennessy uusaastakontsertide raames esines Kaspar Uljas solistina ERSO ees.

Uljase palad „Los Pescadores“ ja „Dim Dim“ arvati Uno Naissoo nimelisel Loomingukonkursil 2011. aastal esimese ja kolmanda koha väärilisteks. Album „Tango Cosmopolita“, koosseisus Gran Orquestra Típica OTRA & Omar Mollo, nomineeriti 2018. aastal Latin Grammy parima tangoalbumi kategoorias.

Kuidas on õige hetkeseisuga Sind esitleda?  Mis ansamblid jms tegemised sooviksid ära märkida?

Olen muusik ja helilooja, varasemalt tuntud eelkõige akordionistina kuid viimasel ajal põhiliselt tegelenud bandooniumimänguga. Sellest tulenevalt keskendun nii Argentiina muusikale ja proovin ühendada seda oma varasema kogemusega jazz- ja maailmamuusikas. Viimasel ajal, kus pandeemia tõttu kontserte praktiliselt ei toimu, tegelen ka õpetamisega ja arranžeerimisega erinevatele koosseisudele. Enne välismaale kolimist vedasin aktiivselt ansamblit Abraham’s Café, millele kirjutasin ka enamus muusikat. Olen koostööd teinud paljude eesti muusikutega, millest hetkel on aktuaalne Trio Maag (koos Mingo Rajandi ja Marek Taltsiga). Rahvusvahelistest koosseisudest võiks mainida CinAmono 5 (Leedu), OTRA (Holland), El Muro Tango (Norra-Argentina) ja erinevad duo koosseisud koos kitarrist Martín Lopez Muroga (Argentina), viiuldaja Radboud Postiga (Holland) ja laulja Isabel Bermejoga (Hispaania). Pandeemia tulemusena olen viimane poolaasta tegelenud rohkem ka soolorepertuaariga.

Trio Maag & Isabel Bermejo
Foto: Rene Jakobson

Aitäh suurepärase kontserdielamuse eest Hennessy uusaastakontserdil Estonia Kontserdisaalis. Tundub, et see võis olla üks hetkedest Sinu elus, kus  kvintessentsiks põimusid kõik parimad loomingulised asjaolud ja valikud. Repertuaar, esitajad ja imeline dirigent Mihhail Gerts – pakkusite ülimalt nauditava kuulamiselamuse.

2020. aasta Hennessy uusaastakontserdil ERSO ees solistina esinemine on kahtlemata minu senise karjääri üks erilisemaid momente. Tänan selle suurepärase võimaluse eest kontserdi eestvedajat Mihhail Gertsi,  kellega koostöö oli väga meeldiv ja professionaalne.

Hennessy uusaastakontsert Estonia Kontserdisaalis. Genka, Mihhail Gerts ja Maria Dueñas ja Kaspar Uljas Foto erakogust

Oled palju maailmas ringi liikunud ja õppinud ja nüüd ka elamas kaugemal. Kas võiksid võrrelda laste muusikaõpingute võimalusi, muusikaõpetajate, esitajate ja artistide elu ja tööd siin ja seal.

Eks muusikutel on igal pool keeruline hakkama saada ja probleemid on sarnased. Maailma metropolides on tase ja konkurents kõrgem ning raskem on saada jalga ukse vahele. Samas on see ka kasulik ja inspireeriv, et mitte ise liiga mugavaks jääda. Suuremas Euroopa linnas elamise pluss on see, et on pidev võimalus käia kuulamas maailma tippusid, kes siin tuuritavad. Lisaks ka maailmamuusika (nišimuusika) mitmekesisus ja rohkus, mis loob rohkem väljavaateid ka minu erialal tegutsemisele kui kodumaal. Ma pole ametlikult üheski välismaa muusikakoolis veel õpetanud, aga olen kuulnud oma Hollandi ja Belgia kolleegide käest, et see toimub tihti konveiermeetodil. Popimatele erialadele on nõudlus suur ja on ka järjekorrad sisse saamiseks. Erialatunnid lastele toimuvad üsna tihti grupitunnina, kus ühes klassiruumis üritatakse viiele või rohkemale õpilasele korraga pillimängu õpetada. Raha kokkuhoiu huvides on tunnid ajaliselt palju lühemad ja üldine kvaliteet seega madal. Selle tõttu otsustavad paljud ka eratundide kasuks. Eesti muusikakoolide süsteem, kus laps saab kaks korda nädalas eraviisiliselt pillitundi, lisaks kõigile muudele toetavatele teooriaainetele, on täielik luksus. Murekoht on Eestis aga endiselt muusikaõpetajate palgad, mis pole võrdväärsed teiste erialade pedagoogide palkadega. Kui tingimused oleksid paremad, meelitaks see õpetamise juurde palju rohkem noori muusikuid.

Kuidas Sinu loomeprotsess enamasti välja näeb? Kas ideed ja teemad sünnivad peas või pigem näppude all?

Loominguprotsessi sisenemiseks on mul vaja aega. Algselt panen kirja mõned mõtted, et kuidas ja mida üldse kirjutada. Ideid ammutan ikka muusikat kuulates või improviseerin instrumendi peal. Nii komponeerimiseks kui ka arranžeerimiseks kasutan põhiliselt klaverit ja kui mingi edasiarendus on juba loodud, siis see protsess ongi juba iseenesest kõige inspireerivam.

Praegusel ajal elad ja töötad peamiselt Brüsselis. Mis ettevõtmised Sul seal on?

Brüsselisse kolisin kaks ja pool aastat tagasi, pärast õpinguid Rotterdamis. Rotterdam ei olnud päris minu linn, kus oleks tahtnud edasi olla. Brüsselis oli mul juba tekkinud teatav sõpruskond ja siia tulek tundus üsna loomulik. Linn on parajalt suur ja kultuurielu väga mitmekesine, lisaks logistiliselt keskne asukoht Euroopas ja ka suur eestlaste kogukond, mis tekitab koduse tunde. Samas pendeldan ka päris palju Hollandi vahet. Kuna vahemaad on väiksed, siis see on umbes sama nagu sõidaks Tallinnast Tartusse. Brüsselis on mõned projektid kohalike muusikutega, samuti annan väiksemal määral muusika eratunde. Enne koroonakriisi oli päris palju esinemisi ja reisimist võõrsil, nii et olin vähem paikne.

El Muro Tango kontsert, Het Royal Concertgebouw, Amsterdam 2019. augustis Foto erakogust

Räägi oma muusikuteest, kuidas tuli mõte kodust kaugemale õppima minna, kuidas bandoonium Sinu pilliks sai? Kuidas toimus erialapillivalik?

Minu muusikutee sai hoo sisse Otsa koolis, kus õppisin akordionit rütmimuusika osakonnas Tiit Kalluste käe all. Samal ajal tundsin suurt huvi ka teistsuguse kultuuriruumi vastu, mille muusikat soovisin ka ise mängida. Abraham’s Café loomine saigi tõuke huvist klezmeri- ja orientaalse muusika vastu. Minu üheks suureks mõjutajaks on ECM’i plaadifirma, tänu millele avastasin palju artiste, sh. ka Dino Saluzzi, kes on argentina üks tuntumaid ja isikupärasemaid bandooniumimängijaid ning heliloojaid. Tema muusika ja interpretatsioon võlusid mind täielikult ning sellest hakkas idanema idee bandooniumi vastu. Otsa kooli viimasel kursusel (2011) õppides käis Eestis tuuritamas ja Otsa koolis meistrikursust andmas Rotterdami Codartsi Kunstide Ülikooli tangoorkester – OTRA, Hollandist. See oli väga inspireeriv kohtumine ja kogemus, mis süvendas veelgi minu huvi selle muusika vastu ja andis mõtte seda ka kunagi Rotterdami vastavasse kooli õppima minna. Pärast Otsa kooli lõppu elasin mõnda aega Barcelonas, Hispaanias, kus võtsin eratunde argentina helilooja ja bandooniumimängija – Marcelo Mercadante käest. Pärast seda soetasin endale lõpuks bandooniumi ning hakkasin seda iseseisvalt õppima ning kombineerima koos akordioniga erinevates projektides. Pärast EMTA jazzosakonna lõpetamist aastal 2016 avaneski võimalus magistriõpinguid jätkata Rotterdami ülikoolis Codarts, mille lõpetasin 2018. aastal bandooniumi erialal, maailmamuusika osakonnas. Pärast õpinguid Hollandis, kolisin Belgiasse ning viimased kolm aastat olengi põhiliselt resideerunud Brüsselis, olles seotud erinevate projektidega nii Euroopas kui ka kodumaal.

Ma arvan, et kõige suurem boonus välismaal õppimise puhul on rahvusvahelised kontaktid ja kultuuriline kogemus, mida ainult Eestis olles ei pruugi tekkida. Võimalused arenemiseks ning muusikute üldine tase on Eestis hea. Eesti võib ühel hetkel aga jääda väikeseks ning muusikukarjääri ülesehitamise puhul oleks patt mitte kasutada võimalust käia ennast välismaal harimas. Saadud kogemused ja kontaktid võivad anda olulise tõuke edasises karjääris muusikuna. Eesti väiksuse tõttu on meil aga nišimuusika aladel vähe inimesi. Kui meie muusikaharidus koosneb põhiliselt valikutest, kas õppida klassikalist-, rütmi- või eesti rahvamuusikat, siis olukorras kus mõni noor tahab õppida süvitsi mõnda eksootilisemat pilli või maailmamuusikat, peab ta tegema seda mujal. Loodan, et tulevikus need võimalused paranevad ka Eestis.

ansambel Abraham’s Café, Palestiina tuuril, Petlemmas 2015, Marten Altrov, Joonas Pärn, Martin-Eero Kõressaar, Kaspar Uljas, Madis Meister ja Tõnis Kuusk. Foto erakogust

Andsid möödunud suvel Eestis põnevaid kontserte trioga MAAG Sõru Jazzil ja Philly Joes, Piazzolla loominguga Estonia Kontserdisaalis. Need kõik on olnud suurepärased kuulamiselamused! Mis kontserdielus veel suuremat on toimunud ja tulemas?

Üks eredamaid ja emotsionaalsemaid kontsertreise toimus 2015. aastal Palestiinasse, kui andsime Abraham’s Caféga välja oma teise albumi “Berber Cinema”, mille tarbeks kirjutasime enamuse loomingut Eesti-Palestiina dokumentaalfilmile „Rough Stage“ / „Karmil Pinnal“ (rež. Toomas Järvet). Kahe nädala jooksul esitlesime filmi ja meie muusikat Palestiina Läänekalda erinevates kohtades, nii pealinna Ramallah luksuslikumas viietärnihotellis Mövenpick, kui ka põgenikelaagrites. Võiks esile tõsta kontserdid Hollandi suuremates kontsertsaalides – De Doelen Rottedamis (OTRA & Omar Mollo “Tango Cosmopolita” plaadiesitluskontsert) ja Het Royal Concertgebouw Amsterdamis (El Muro Tango).

Pärast Rotterdami õpingud, alates 2018. aastast, andsin El Muro Tango koosseisus arvukalt kontserte Euroopas ja oli ka plaan Hiina turneeks, mis kahjuks koroonapandeemia tõttu tühistati. Vahetult enne pandeemia algust 2020. aasta märtsi alguses toimus turnee Argentiinas ühe trioga, kus jõudsime pooled kontserdid ära anda kuni üsna ootamatult kogu maailm pandeemia tõttu lukku keerati ja ülejäänud kontserdid tühistati. Trio Maagi & hispaania lauljatari Isabel Bermejoga toimus möödunud suvel menukas tuur Eestis, mille raames salvestasime ka uut materjali. Sellega seoses plaanime ka sellel aastal debüütplaadi üllitada. Kui koroonaviirus lubab, siis ka suvel uus Eesti tuur korraldada. Selle aasta 1. jaanuaril oli plaan esineda uusaastakontsertitel solistina koos Niederrheinischen sümfooniaorkestriga Mihkel Kütsoni juhatamisel Saksamaal Krefeldis, mis lükkus kahjuks järgmisele aastavahetusele. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis selle aasta 11. ja 12. märtsil astun üles Astor Piazzolla 100 juubelikontserditel koos Tallinna Kammerorkestri ja Tim Kliphuis Trioga Estonia Kontserdisaalis ja Vanemuise Kontserdimajas.

Kaspar Uljas & Isabel Bermejo, Sõru Jazz 2020 Foto Sven Tupits

Millal  tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?

Ma pole pärit muusikute perest, seega on raske öelda kust sai alguse see esimene impulss. Ema väitel olin juba väiksena avaldanud soovi muusikat õppida. Enne kui mind muusikakooli pandi, võtsin nii klaveri- kui ka akordioni eratunde. Selleks hetkeks oli meil kodus juba olemas sugulastelt saadud akordion, seega astusin muusikakooli just seda õppima. Teismelisena tekkis vahepeal ka kitarrihuvi, mis aga mõne aasta jooksul kiiresti vaibus kui avastasin, et pea enamus poisse minu gümnaasiumis mängisid kitarri. Mõistsin, et akordion võib ikkagi ka lahe ja eriline pill olla. Olen seega tänulik oma akordioniõpetajatele Lea Pikkerile, Kristel Laasile ja Tiit Kallustele, kes innustasid ja inspireerisid mind sellel teekonnal. Ma olen tihti mõelnud, et muusikainstrument on ainult üks vahend muusikaliseks eneseväljenduseks ja esitatav muusika ei tohiks jääda ainult pillikeskseks. Seetõttu, olen ma alati kuulanud rohkem teisi instrumente ja leidnud sealt inspiratsiooni ning väljendusvahendeid, mida nii akordionil kui bandooniumil rakendada.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?

Kellele ei meeldiks kiita saada. Eks see annab tõestust sellele, et ajan ehk õiget asja. Hindan väga ka kriitikat ja seda eriti oma kolleegide poolt, kes seda konstruktiivselt teha oskavad. Igasugune tagasiside on oluline ja seda võiks tegelikult palju rohkem olla. Muusikuks saamine on pikk protsess ja loomeinimestel tuleb pidevalt ette kriise. Hea on, kui on siis keegi, kes oskab objektiivselt pilguga olukorda hinnata ja mõne julgustava sõna öelda, nö. august välja tõmmata. Hollandis õppides tundus mulle, et minu õppejõud olid palju lahkemad kiitma ja andma ausat tagasisidet, eriti pärast eksameid, kui toimusid pikemad vestlusringid.

Tavaliselt ikka tullakse pärast kontserti tänama või vahel keegi kirjutab. Kui seda ei oleks, siis oleks ju päris nukker. Paradoksaalsed on muidugi need momendid, kui enda arvates läks kontsert täiesti aia taha, aga kuulaja on pärast täielikus ekstaasis.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Ma kiidaksin kõiki neid, kes kirjutavad uut muusikat, ajavad oma asja ja teevad seda siiralt. Eriti oma kaasmuusikud ja sõpru, kellega mul on au koos mängida. Näiteks, Mingo Rajandi ja Marek Talts Trio Maagist, on suurepärased muusikud, kes andsid mõlemad möödunud aastal välja oma debüütplaadid, mida soovitan soojalt kuulata!

Kaspar Uljas 2020 Foto Ivar Stolfot

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Raske on öelda seda, et mis hetkel algab professionaalsus. Ma arvan, et sellel ei ole kindlat mõõdupuud. Kui defineerida seda elatise teenimise kontekstis, siis oleks õigem öelda elukutseline muusik. Kui harrastusmuusik käib päevatööl ja vabal ajal teeb muusikat hobina, siis elukutselise jaoks tähendab see ühte ja sedasama. See muidugi ei tähenda, et elukutselisel muusikul ei võiks muid hobisid olla. Paljudel muusikakaugetel inimestel ongi vahel raske mõista, et mis tööd me siis tegelikult teeme. Reaalsus on see, et lisaks pillimängule tuleb muusikaga seonduvalt tegeleda veel saja muu erineva asjaga.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Eelistan veeta aega meeldivas keskkonnas, näiteks kodus, viljeledes hedonistlikke eluviise või heade sõprade seltskonda nautida. Samuti meeldib mulle õhtuti jalutuskäike teha ja kõrvaklappidest muusikat kuulata. Kui saaks mõnda õhtut valida natuke teistmoodi, siis hüppaks läbi mõnest New Yorki jazziklubist, Buenos Airese tangobaarist või Havanna salsaklubist.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja või üleüldse) parimaid kuulamiselamusi.

Paar aastat tagasi Buenos Aireses sattusin Teatro Colónis kuulama Viini filharmoonikuid Gustavo Dudameli juhatamisel, mis on olnud üks võimsamaid klassikalise muusika elamusi. Muidugi aitas sellele tohutult kaasa ka saali suurepärane akustika ja üldine atmosfäär. Meenub eredalt ka kümne aasta tagune Arvo Pärdi “Tabula Rasa – 33 aastat hiljem” kontsert Jaani Kirikus, mis hüpnotiseeris ja šokeeris heas mõttes samaaegselt.

Albumeid ja palasid on raske eraldi esile tõsta kuna neid lemmikuid on eri aegadel olnud palju. Kui siis Led Zeppelin, mida kuulan endiselt samasuguse õhinaga nagu 15 aastat tagasi.

ansambel Abraham’s Café Palestiina ringreisil Juuda kõrbes

Mis on ilmunud paladest, arranžeeringutest või salvestatud plaatidest, videotest, kontsertidest selline, mida rõõmuga ja uhkusega esitleksid? Oma varasemast omaloomingust esitleksin heameelega Abraham’s Café kahte albumit “Journey to Haran” (2013) ja “Berber Cinema” (2015):

2018. aastal ilmunud Gran Orquesta Típica OTRA & Omar Mollo albumit „Tango Cosmopolita“, millel mängisin ja mis saavutas ka Latin Grammy nominatsiooni parima tango albumi kategoorias:

Duo koos Isabel Bermejo’ga:

2019. a.  El Muro Tango kontsert Het Royal Concertgebouw’s Amsterdamis:

Duo Martin-Eero Kõressaarega

2020. a. Hennessy uusaastakontsert:

Trio Maag:

Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?

Ma olen õnnelik selle üle, et meil on elujõuline kultuurielu ja pidevalt toimub midagi põnevat. Võrreldes teiste Euroopa linnadega on Tallinn meie väikest populatsiooni arvesse võttes kultuurimeka. Samas, enamus elu ja hüved on koondunud pealinna ning väiksemad linnad jäänud vaeslapse ossa. Mis tähendab, et paljudel tegevmuusikutel, kes sooviksid elada mujal kui Tallinnas, pole piisavalt tööd. On väga vähe neid muusikuid, kes ainult kontsertide andmisega ära elavad. Vabakutselistele loomeinimestele võiks olla paremini tagatud sotsiaalsed garantiid ja stabiilsus, sarnaselt regulaarsete sissetulekutega inimestele. Paljudel noortel tegevmuusikutel on üsna keeruline toime tulla kuna peavad rabelema mitmel eri rindel, õpetama mitmes kohas ja nädalavahetustel esinema. Pikas perspektiivis pole see jätkusuutlik, sest kaob ära fookus, mis takistab loominguga tegeleda ja süvitsi minna.

https://www.youtube.com/user/abrahamscafe

https://www.facebook.com/kasparuljasmusic

Previous

MUUSIKUD MUUSIKAST: ROBERT JÜRJENDAL

Next

MUUSIKUD MUUSIKAST: INGRID HAGEL

Check Also