Kitarrist ning rockmuusik Laur Joamets ja ansambel Dramamama esitlevad peatselt, juba 21. aprillil, oma uut stuudioalbumit “Uphill Battle”, mis salvestatud Ameerika Ühendriikides, Nashville’is.
Kas oli juhus või teadlik valik, et just kantrimuusika pealinnas Nashville’is (Music City USA) end sisse seadsid?
See oli pigem juhus kui teadlik valik. Kantrimuusika mulle aastal 2013 või enne seda kindlasti liiga südamelähedane ei olnud.
Laur Joamets Foto Sara Oliviera
Millest käesoleval ajal rõõmu tunned ja kus suunas liigud?
Hetkel olen elevil Dramamama uuest plaadist. Tegemist on erakordse projektiga. Aastaid olen Mikule pinda käinud, et ta mulle külla tuleks. Võttis vedu, aga tal oli isegi parem plaan – tsiteerides Mikku: “Mis ma ikka Nashville’i niisama jooma tulen, äkki teeks plaadi?” Tõelise Muusiku süda! Siinjuures tahaksin isiklikult tänada kõiki inimesi, kes meid Hooandjas toetasid – ilma Teieta seda plaati poleks ilmunud. Lisaks Dramamamale, alustasin uue ansambliga Lõuna-Aafrikast pärit laulja Laura Reediga. Ansambli nimi on LORE. Olen enamuse oma vabast ajast viimase kolme aasta jooksul just sellele pühendanud.
Laura Reediga tegemistest oleks rõõm kuulda! See vähene, mis Facebooki kaudu lekkinud, on suurepärane! Kas kirjutad Laurale ka laule? Sinu loomingulisest poolest oleks põnev veidi rohkem teada. Tean eeskätt Sinu kujundatud kitarrisoolosid ja lisaks sadu Eestis mängitud covereid ja kõrgemat pilotaaži nõudvaid soolosid. Aukartustäratav nimekiri, milline kaunistab väheste playliste.
Lauraga tutvusin juhuslikult läbi Facebooki. Ta postitas üleskutse kitarristidele ning üks mu sõpradest poetas sinna minu nime ilusasti sisse. Läksin siis YouTube’i teda nime järgi otsima ja sain kohe aru, et tegemist on kellegagi kellega koos musitseerida soovin. Läbi selle üleskutse otsustas ta minu kasuks ning pärast seda kutsus ta mind oma plaadile mängima. Samal ajal tegelesin oma instrumentaalalbumi lindistamisega. Siinjuures tahaksin toonitada, et mul polnud kunagi plaanis teha instrumentaalplaati. Otsustasin plaadi samas stuudios miksida, kus ka tema plaati salvestasime (Sputnik Sound, Nashville). Ajapikku jõudsime koos järeldusele, et mängime üksteise ansamblites ja peaks sellele ühise nime andma. https://whatislore.com/
Kus ja millega tegeledes möödub Sinu vaba aeg kui Sa parasjagu ei tuurita või ei salvesta? Mis pillidega mängid, oled midagi uut selles vallas enda jaoks avastanud?
Enamuse aega panustan muusikasse. Kui ma parasjagu Drivin N Cryin’iga tuuril pole, siis otsin Nashville’is inimesi kellega koos mängida või mängin kellegi jaoks stuudios. Kitarri harjutamine on mulle uuesti meeldima hakanud. Kitarr või mis iganes muu instrument ei tunne piire. See on mängija ning pilli vaheline sõprus mis ei valeta iial. Kui tõesti vaba päev satub olema, kirjutan kodus uut muusikat või teen trenni, nõelravi jne.
2018 aastast saadik salvestasite Nashville’is Dramamama uut plaati, mis ka Hooandjas toetust kogus. Seda koostööd ja plaati ootasid küllap pikisilmi nii Dramamama muusikud kui kodumaised fännid ja kuulajad. Jaga palun muljeid plaaditegemisest ja saabuvatest plaadiesitlustest.
Kogu see koos veedetud aeg oli mulle äärmiselt oluline. Mu esimene bänd tuli mulle Nashville’i külla ja me tähistasime mu 30ndat juubelit ja samal ajal tegime tööd. Mikk, Viljar ja Ott tulid mind kuulama Drivin N Cryin’iga ja see on südamelähedane teema. Tänu sellele plaadile, ma leidsin ennast võõras keskkonnas uuesti üles. Seda on raske seletada.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma? (Kodu jt lapsepõlve mõjutajad jms.)
See juhtus ilmselt siis kui ma üritasin 5-6 aasta vanuselt telecasteri kaela kandlega kokku toppida ning teeselda, et olen kitarrist. Mu isa on kitarrist ja ema on klaveriõpetaja. Klassikaline- ning rockmuusika on mu haridus. Ilma selleta ma ilmselt tegeleksin millegagi, mis mulle mitte mingisugust rõõmu ei paku.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Kelle kiitus Sind inspireerib või motiveerib ja millal Sind viimati kiideti?
Mu vanemad on mu suurimad kriitikud, kuid samal ajal innustajad. Kui ma oma isa elevile saan, siis on äge. Kiitus on nagu šokolaad – maitseb hästi kui vähe manustada, aga kui terve tahvli sisse õgid, siis pole enam nii hea olla. Tänulik peab olema, aga samal ajal peab kaine pea säilitama. Kui enda tagumikku liiga palju lakkuma hakata, võib piss pähe lüüa.
Keda hindad maailmas käesoleval ajal tegutsevatest muusikutest, keda taevastele radadele siirdunud muusikutest, keda kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Maailmas kuulan hetkel Erki Pärnoja, Rob Zombie’t ning Soundgardenit. Mida iganes Riho Sibul teeb, ma olen fänn – Juhan, Erki Pärnoja, Raul Ukareda, Super Hot Cosmos Blues Band, Valter Soosalu, Vaiko Eplik… Ausalt öeldes mulle meeldib vana Eesti muusikat viimasel ajal kuulata. Apelsin, Fix ja Rock Hotell. Loodan, et ehk Ultima Thule teeb kunagi veel vähemalt ühe plaadi.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Meenub üks nali. Mis on profi ja amatööri vahe? Amatööri ei saa lavalt maha ja proffi ei saa lavale. Ma ei usu sellesse tegelikult. Ma arvan, et kui professionaalne muusik lõpetab tasuta mängimise lõplikult ära ning musitseerimisest naudingu kaotab, on see paraku tema surm. Ma olen näinud laval palju inimesi kes omast arust teevad teistele teeneid, olles samal ajal tasustatud, kuid vaatavad kella ning ootavad esinemise lõppu. Olen üks nendest isegi olnud. See pole ilus aeg, aga sellest saab üle.
Siin on üks probleem. Meid on kasvatatud ühiskonnas funktsioneerivateks tarbijateks. Tavakuulaja ei tea kes on John Fogerty või Willie Nelson ega ilmselt ka Kukerpillid tänasel päeval. Olles aastaid cover bändides mänginud – kuulajatel puudub igasugune arusaam sellest, mis juhtus muusikas aastatel 1950-1985. Tsiteerides Eesti komöödia klassikuid: “Niimoodi ei saa ju rallit sõita!?” (Kreisiraadio). Ilmselgelt on Nõukogude Liit teinud meile siin karuteene, aga samal ajal need muusikaprodutsendid ning laulukirjutajad, kes seda perioodi teavad, ja neid on omajagu, on ühiskonnale selja keeranud, sest nad tahavad endale osta uue auto või majale ilusa hoovi sisustada. Paraku see mis meie raadiotes toimub on tragöödia, sest meil puudub vundament. Laulukirjutajad ning produtsendid on oma tähelepanu pööranud paremal juhul ehk viimasele 30. aastale. Eurovisiooni vaadates on jäänud tunne, et enamus osalejaid tahavad saada kas kuulsaks või rikkaks või kuulsaks ja rikkaks. Puudub igasugune soov leida üles iseennast kui muusikut. Kahjuks see meedium ei täida kumbagi soovi. See tähendab seda, et võite uuesti oma magamistuppa minna ja päris muusikat kirjutama hakata.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Vabal õhtul jooksin oma elukaaslasega teed ja sõidaksin pargis jalgrattaga. Laval võiks olla keegi keda meiega siin enam ei ole.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Erki Pärnoja – “Leva”, Rob Zombie “Educated Horses”, Soundgarden – Live on I-5.
Mis on sinu enda või sinu bändi sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Dramamama – End of the Line (Mikk tegi fantastilise video).
Dramamama – Here for a moment
Oled piisavalt kaua juba Eestist eemal ja kogemusi, et kuidas muusikaelu mujal pillimehe silmade läbi tundub ja käib, on Sul enam kui koduse skeene muusikutel. Mis enim silma torkab ja erineb kui võrdled siinseid ja sealseid olusid ja mis oleks väärt ja vajalik võimalusel eesti muusikaelu korraldamisel eeskujuks võtta?
Põhiline probleem tundub olevat keel. Kui soovid Eestis edukas olla, peaksid eesti keeles lugusid kirjutama. See on arusaadav, aga rokkmuusikat on eesti keeles väga keeruline esitada ning isegi kui seda teha, siis kuidas Eestist sellisel juhul üldse välja saada? Põhiline erinevus on rahvaarv. Ameerika Ühendriikides elab üle 300 miljoni inimese. See tagab viljakama tuuritamise maastiku. Euroopas on samuti palju inimesi, aga infokanalid on lõhestatud, mis teeb kõik paraku keerulisemaks. Ma pole Eestis peaaegu seitse aastat elanud, ma ei tea mis päris täpselt toimub, aga iga kord kui tagasi tulen, siis sõbrad räägivad sama juttu. Raske on seda kuulata, sest ma armastan meie maad ja meie inimesi. Raske on ka kuulata noori Eestlasi inglise keelt meie emakeelde toppimas. Ilma eesti keeleta olen ma Ameeriklane… Kuigi tahaks ikka Eestlane olla.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis muusikute jaoks paremini (korraldatud) olla?
Oleks väga südantsoojendav näha Eesti inimese suuremat huvi ning toetust Eesti muusikutele, aga ma ei saa seda kellelegi peale sundida. Raadiokanalid lasevad enamuse ajast kaheldava tulevikuga laiatarbe hitte, mida keegi aasta pärast enam ei mäleta. See on nende enda süü. Tarbija suure tõenäosusega kuulaks midagi muud, kui raadio seda neile pakuks. Pärast seda ülemaailmset pandeemiat on meil võimalik kogu see süsteem kuulaja ja esitaja vahel paremaks muuta. Televisioon ja raadio, tulge appi!
