Tekst: Anne Adams
Liisa Tetsmann on laulja, laulukirjutaja, etendaja ja kitarrist. Vitaalne daam woodstockihõngulise muusikaga, kes mõjub tänases moodsas maailmas, kui kaua kadunud aardekirst põnevate kuulamisväärsete leidudega seal sees. 2. mail kell 21.00 esitleb Liisa koos oma ansambliga Rubundi Telliskivi Loomelinnaku restoran-baaris Kivi Paber Käärid! plaati „Mõttemets“.
Räägi palun pisut Kompanii Nii ja PURE MIND eksperimentaalteatrist või füüsilisest teatrist, kus tegutsed. Kus õppisid kitarri mängima, milliseid instrumente veel valdad?
Esimene bänd, kus ma bäkilauljana kaasa lõin oli Giuseppe Perverdi Big Band. Tegu oli skandaalse ja provokatiivse rock/punk kollektiiviga. Selles bändis sai mulle omaseks väga teatraalne laulmise stiil. Ma laulsin ooperit, joodeldasin ja kasutasin häält vängelt ja vägevalt. Järgmiseks asutasin bändi Padamadaam, kus juba lõin ja esitasin originaalmuusikat. Praegu laulan ja loon muusikat kollektiivis Rubundi. Lisaks muusikale võib mind näha ka Renate Keerdi füüsilise teatri trupi Kompanii Nii lavastustes. Olen etendajana kaasa teinud neljas lavastuses. Füüsilises teatris on keha põhiline väljendusvahend, aga mul on samuti olnud hea võimalus kasutada ja arendada oma häält, kui instrumenti, luues sürreaalseid helisid ja häälitsusi. See on äärmiselt põnev ja nauditav protsess. Olen salamisi unistanud, et kunagi avaneks mul võimalus mõnes multifilmis dubleerida.
Käesolev 2. mail esitletav plaadimaterjal on väga sulnis, kui arvestada eelmisi provokatiivsemaid tegemisi. Kas Sinu loometöös mängib rolli ka hingeseisund, kas armudes või vihates vms afektide ajel mõjutab see kohe ka Sinu muusikat?
Minu muusika on väga tugevalt mõjutatud emotsionaalsest seisundist, seega igasugune tugevam tundmus, kas konflikt, armumine või mõni muu eluline sündmus on alati olnud minu muusika suur kujundaja. Inimesed inspireerivad mind väga suures osas. Mul on olnud olukordi, kus jutustan varahommikuni mõne kihvti karakteriga inimesega ja järgmine päev olen niivõrd inspireeritud, et sünnib mingi väga ilus ja pentsik laul.
Sain südamest naerda minagi kui kunagi Eesti Ansamblite Andmebaasis (EAAB) märkasin bändinime Giuseppe Perverdi Big band. Kas jagaksid ehk mõnd (muusikalist) mälestust sellest kollektiivist?
Giuseppe Perverdi Big bandi esinemised olid alati tulvil üllatusi. Üks meeldejääv seik oli Hiiumaal, kus telliti bänd esinema erapeole. Bändi solist topiti auto pakiruumi, sest esinemisele oli kiire ja autos ruumi vähe. Kas esinemise ajal või vahetult peale seda kutsuti politsei, sest lärm oli liiga suur. Üks pala ajast, kui nendega koos olin:
Perverdi Big Bandiga kestis koostöö kuskil 3-4 aastat. Bänd vist tegutseb veidi teises võtmes edasi, aga ma ei tea ausalt öeldes nende loomingust hetkel midagi. Soovin neile parimat, aga praegu olen juba omal, teistsugusel rajal.
Sinu muusikasoovituste seas on nii mõnigi ka minu lemmik. Kuidas Sa aga Tom Waitsini jõudsid? Ma ikka imetlen neid noori inimesi, kes leiavad vanu pärleid enda playlisti…
Tom Waitsi avastasin juba üsna noorelt, rännates mööda YouTube’i salasoppe. Ma tundsin alati sügavat hingesugulust artistidega, kes olid kuidagi julgelt erinevad, stiilsed ja väljapaistvad ilma seda üritamatagi. Ajasid oma asja.
Kas tekstid kirjutad ise ja muusikaga käsikäes või on enne muusika ja siis tekst? Või vastupidi? Minule on luule tohutu inspiratsiooni allikas ja kuigi ma laulaksin meeleldi musta huumori või iroonilise tekstiga laulegi, ei ole ma ise osanud neid endale kirjutada… ikka kukuvad välja pigem soojad ja romantilisevõitu. Kas Sind on paelunud ka mõned laulustiilid, mida ise luua ei ole osanud?
Ainukene luule, mis mind väga kõnetab, on Andres Ehini oma. See, kuidas ta oma tekste luges ja see huumori ja sügavuse sümbioos istus mulle tohutult. Ise loon luuletusi pigem harva. Mind jääb tihti kummitama mõni sõnapaar või meloodiajupp. Kui mu aju (tavaliselt öösiti) juba ennast käima tõmbab, siis on mitu päeva raske üldse millelegi keskenduda, aju sünnitab ägedaid laule ja riime. Tavaliselt tuleb meloodia, kitarrikäik ja siis sõnum.
Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidi juhtuma?
Muusikaga, eeskätt laulmisega tegelen lapsepõlvest saati. 4-aastaselt panid vanemad mind ETV lastekoori. Õppisin ka muusikakoolis klaverit. Mingis vanuses tekkis mul sisemist sorti kriis ja ma jätsin õpingud pooleli. Sain aru, et midagi on puudu, seest on õõnes. Üks hetk sain endale vinüülimängija ja neelasin ohtralt vana eesti bluusi ja rokkmuusikat. Silvi Vrait, Gunnar Graps, Tõnis Mägi, Ruja jpt said mulle südamelähedaseks. Hakkasin iseseisvalt kitarri tinistama kui olin 14. Mul oli ema kaudu teatrist saadud vana, ühe keelega kitarr, mis mind tohutult erutas. Mõnda aega, peale mõistmist, et kirg selle piiratud võimalustega vana vene panni vastu ei kustu, sain vanematelt sünnipäevaks päris kitarri. Kuue keelega ja puha. Armumine oli vältimatu. Nevil Blumberg õpetas mulle, kuidas keeli vahetada. Jälgisin suu ammuli, kuidas bluus on selle mehe haaranud ja esitab mulle tema kaudu oma sügavsinist, peibutavat lugulaulu. Loomingust sai elu ja elust sai looming. Sealt edasi sain laulukirjutamise kaudu tuttavaks oma alateadvusega ja kirjutan muusikat siiani.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?
Meil Rubundiga tuli veebruaris välja debüütalbum „Mõttemets“ ja tänu sellele olen saanud palju väärtuslikku tagasisidet. Maian Kärmas Tallinna Raadiost kirjutas väga positiivse arvustuse muusika ja albumi kohta ning suureks õnneks ja üllatuseks tegi „Mõttemetsast“ Raadio Tallinna märtsikuu plaadi. Hea sõna pakub väga palju tröösti ja ma olen õnnelik, et inimestele minu looming korda läheb. Kui muusika inimest puudutab, siis on (olenemata rahvusest) juba energeetilisel tasandil seda tunda. Teinekord ei pea isegi midagi ütlema. Kiitus kandub südamest südamesse.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Mulle on alati meeldinud Eesti folkmuusika. Selles on midagi ürgset, ilusat ja seda muusikat kuulates tajud kaugeid esivanemate loitse. Eriti ehe esivanemate loitsude esindaja on kindlasti Trad Attack. Väga kihvt kontseptsioon, säravad, virtuoossed muusikud ja käega katsutav, kustumatu kirg muusika vastu. Samuti kiidaksin Maarja Nuuti ja Hendrik Kaljujärve, kelle loodud helimaailm mulle meeldib. Maria Fausti muusika on ka väga lummav.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Ma usun, et harrastajana on lihtsam. Harrastaja teeb muusikat eelkõige iseendale, täpselt siis, kui tuju tuleb. Kui muusikaga leiba teenima ei pea, siis on stressitase madalam. Profimuusikul on vastutuse koorem ja väline surve suurem. Peab lisaks muusikale mõtlema ka organisatoorsele poolele, mis on alati väga keeruline, eriti loomeinimese jaoks.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?
Tiksuksin meelsasti Philly Joe džässiklubis ja kui juba unistada, siis laval võiks olla John Zorn oma meelismuusikutega, kindlasti ei tohiks sealt puududa kitarrist Marc Ribot.
Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Lisa võimalusel YouTube lingid.
Asjad, mis mind viimasel ajal on ära võlunud oleksid järgnevad: Natalia Lafourcade – Lo Que Construimos, Melody Gardot – Somewhere Over the Rainbow, Bahamas – Any Place, Tom Waits and Marc Ribot – Bella Ciao.
Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida uhkusega esitleksid?
Minu ilmunud debüütalbum „Mõttemets“ .Isiklikud lemmikud on „Nii polaarne“ ja „Kümne küünega“. Albumi tegemisel võttis meid oma tiiva alla produtsent ja helirežissöör Margus Alviste, ilma kelleta see album ei oleks niipea päevavalgust näinud.
Tegime ka väikese videosalvestuse NO99 Jazziklubis:
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Uksed võiksid rohkem avali olla. Ka uuemad bändid väärivad võimalust esineda, ent kohti, mis julgevad riskida ja värskeid kollektiive lavale lasta, ei ole üldse palju. Tunnen ka sellest puudust, et inimesed toetaksid artiste ja oleksid nõus rohkem muusikat ostma. On saanud harjumuspäraseks tarbida muusikat söögi alla ja söögi peale, aga muusika talletamine ja väljatoomine on kallis lõbu. Kui inimene soetab endale albumi, siis ehk on tal ka suurem isu materjali süüvida. Kui luban endale unistada.
Kodulehed:
https://www.facebook.com/rubundi/
https://www.instagram.com/rubundiband/
Kuulamist:
Natalia Lafourcade – Lo Que Construimos
Melody Gardot – Somewhere over the rainbow
Bahamas – Any place
Tom Waits and Marc Ribot – Bella Ciao
