Iseenesest oleks olnud loogilisem, kui sel suvel oleks eesti keeles ilmunud hoopis üks teine Mick Walli rokibiograafia ‒ Guns N’Roses’ist pajatav „Viimane hiiglane” ‒ sest see sündmus oleks sobivalt langenud kokku reformeerunud ansambli esinemisega Lauluväljakul. Tõenäosus Led Zeppelini samas paigas näha on kardetavasti nullilähedane ‒ laulja Robert Plant on taasühinemist torpedeerinud juba aastaid ‒ kuid pole raske näha, miks eesti lugejale juba tuttava autori loomingust tõlkimiseks järgmisena just Led Zeppelini käsitlev raamat valiti, seda enam, et maakeeles seni igasugune põhjalikum bändi käsitlus puudus.
Tekst: Andri Riid
Led Zeppelini aktiivse tegutsemise 12 aastat kujutavad endast klassikalist tõusu ja languse narratiivi. Kusjuures sama suurejooneline kui oli nende tõus ‒ aastatel 1971‒1975 näitaski Led Zeppelin kõikidele teistele muusikalistele konkurentidele tagatulesid ‒ oli ka langus. Allakäigus oli oma osa Robert Planti tabanud õnnetustel, mis ta pikkadeks kuudeks rivist välja viisid ning kitarristi, põhilise helilooja ning ansambli kõikide plaatide produtsendi Jimmy Page’i üha süveneval heroiinisõltuvusel. Ansambli vastu pöördus lõpuks ka konjunktuur ‒ peale tulnud uus laine ja punk olidki vastureaktsiooniks Zeppelini taolistele dinosaurustele. Siiski poleks keegi suutnud ette näha järsku lõppu, mille tõi endaga kaasa trummar John Bonhami alkoholisurm 1980. aastal.
Koolibri, 2018. 608 lk.
Möödunud aeg muudab kõik värvilisemaks, tänaseks on Led Zeppelin legendaarsem kui kunagi varem ning neljast bändi liikmest on saanud rokkmuusikute arhetüübid. Mõtled frontman ja silme ette kerkib lõvilakka raputav paljastatud rinnaesisega Robert Plant. Mõtled kitarrikangelane ja silme ette kerkib põlvede kandis rippuval kitarril soolosid väänav kõhetu Jimmy Page. Mõtled trummar ja silme ette kerkib löökriistakomplekti taga lammutav John Bonham. Mõtled bassimees ja… silme ette ei kerki kedagi, sest selline ongi bassimeeste kurb saatus, kuid John Paul Jonesi sidususeta poleks Led Zeppelin koos seisnudki.
Mida suurem on bänd ‒ fännide arvult, positsioonilt popmuusika ajaloos, hotellitubades ja lavatagustes kordasaadetud tempudelt ‒ seda rohkem on tegelasi, kes temast kirjutada tahavad. Alates muusikakriitikutest, elulookirjanikest kuni endiste transameeste ja groupie’deni välja. Legendi kõiki kriteeriumeid täitvast Led Zeppelinist on kirjutatud väikese raamatukogu jagu raamatuid, aga suure tõenäosusega ongi Mick Walli käsitlus neist kõige esinduslikum ja ilmselt ka kõige terviklikumat üldpilti pakkuv, ehkki vaevalt on üheski teises Led Zeppelinist kirjutatud teoses pööratud sedavõrd palju tähelepanu Jimmy Page’i musta maagia harrastusele.
Ühest küljest on „Kui maal kõndisid hiiglased” tipptasemel, kohati lausa vaimustav rokibiograafia ‒ osalt garanteerib selle juba aines ehk siis Led Zeppelini loos peituv draama. Ilmne on ka autori pädevus teema käsitlemisel, sh ansambli muusika mutriteks lahtivõtmisel; heaks näiteks on seejuures stuudiotööd ning Led Zeppelini algusest peale (tihti põhjusega) saatnud plagiaadisüüdistusi käsitlevad leheküljed. Kahjuks ei tule ka autori isiklik seos materjaliga ‒ tänaseks 60-aastase Mick Walli kujunemisaastad langesid kokku Zeppelini populaarsuse kõrgperioodiga ja temast sai muusikaajakirjanik veel enne seda kui Led Zeppelin tegevuse lõpetas. Mis saaks valesti minna?
Valesti on antud raamatus kursiivis lõigud, milles autor külastab üht või teist ansambli liiget, kõnetades neid teises isikus, üritades sellega ilmselt luua teatud kohaloleku efekti. Need fragmendid, mis oma julgusega alguses üllatavad, hakkavad sajanda lehekülje paiku närvidele käima. Häda ei ole isegi mitte kursiivis teksti kohatises meelevaldsuses, mis murendab Mick Walli poolt tehtud töö usaldusväärsust, vaid selles, et need lõigud ei ole sünkroonis ülejäänud tekstiga ja lõhuvad teose narratiivi. St, et kui põhitekstis tegeleb Led Zeppelin juba oma neljanda albumi salvestamisega, räägib kursiivis osa ikka veel bändi eelajaloost ehk siis nt Planti teismeea traumadest ja kehvast läbisaamisest oma vanematega. Kursiivis lõigud ei välju eelajaloost sisuliselt kuni raamatu lõpuni, vedades loo raskuskeskme, mis bändibiograafiates on alati niigi algusaastate suhtes nihkes, veel rohkem kiiva. Aga see ei vähenda raamatu üldist väärtust, sest lõppude lõpuks võib need ilukirjanduslikud vahepalad ju lugedes lihtsalt vahele jätta.
