Palusin seekordse postituse “külalisesinejana” kirjutada Indrekul, kellega hiljuti Kitarrikooliga seoses tuttavaks saime. Väga huvitav on teada, kuidas teistele kitarrimäng ja -õpingud tunduvad. Siin on Indreku lugu:
Mina olen juba teismelisest saadik unistanud sellest, et hästi kitarri mängida. Paraku olin kindel, et mul ei ole muusikalist kuulmist ning seetõttu ei saaks ka kitarri kunagi häälde. Veidi enam, kui kolm aastat tagasi näitas mulle üks mu tuttav elektroonilist kitarrihäälestajat, mis muutis kitarrimängu minujaoks käegakatsutavaks oskuseks. Nii ostsingi samalt tuttavalt tema vana akustilise kitarri.
Sõber näitas mulle C, D, G ja Am akordid kätte ning õpetas mängima legendaarset „Knockin’ on heaven’s door”. Ise olin väga rahul ja õppisin netist leitud tabulatuuride järgi veel paari viisijuppi mõnest tuntud laulust mängima. Ja kui barré ilma plärinata välja tulema hakkas, läks kitarrimäng veel hoogsamalt.
Pool aastat hiljem hakkas minu pillimäng veidi soiku jääma. Nädalas korra-paar võtsin kitarri kätte, mängisin mõnd lugu, mis enam-vähem välja tuli ja eksisin samades kohtades, kus ikka. Kui vahest sõbraga kokku saime ja koos pilli mängisime, juhtis ta ikka mu tähelepanu sellele, et ma ei hoidnud korralikult rütmi. Mõistsin, et niimoodi üksinda kodus nokitsedes on keeruline heaks pillimeheks õppida. Lisaks sellele, et koos harjutades saab paremini oma vigadele jälile ning uusi nippe õppida, annab see ka palju motivatsiooni asjaga edasi tegeleda.
Eelmise aasta sügisel ostsin endale kaua-aegse unistuse – elektrikitarri. Ühtlasi lubasin endale, et hakkan iga päev harjutama. Otsustasin ka kitarriõpetaja juures käima hakata. Aga sõber soovitas mul kindlasti enne Kitarrikooli algajate kursused läbi käia, et ka kitarrimängu teooriast üht-teist teada saada. Mõeldud-tehtud.
See oli minu jaoks õige otsus. Kuigi alguses olid harjutused mulle liiga lihtsad, sain ma igal tunnil teooriast midagi uut teada, mis aitab praktilist mängu paremini mõista. Praeguseks on ka lihtsate harjutuste asemel reaalsed lood, mida koos mitut moodi mängida saab. Lisaks praktilistele harjutustele ja teooriateadmistele annavad kitarri grupitunnid veel ühe hea kogemuse – teistega koos mängimine. Minu puhul on see ka natuke „esinemishirmu” vähendanud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kui endale konkreetset eesmärki ei püstita, siis ei tule ka tulemused. Endale antud lubadus ja iganädalased grupitunnid on minu pillimänguoskust kolme kuu jooksul hüppeliselt parandanud. Ja kui ma oma kaua-aegse lemmikloo Carlos Santana „Black magic woman” otsast lõpuni ära mängisin, innustas see mind ainult aktiivsemalt edasi õppima.
Tore lugu, muuseas, “Black Magic Woman” autoriks on siiski Peter Green.
Selge. Ma olin seda lihtsalt vaid Carlose esituses kuulnud 🙂