Mida me teame möödunust ajaperioodidest? Tihti küllaltki juhuslikke asju, mille iseloom sõltub üldjuhul sellest, mis vanuses me selle aja ise läbi elasime ja mida seejuures kogesime. Sama lugu on sellega, kuidas me isiklikus plaanis mäletame Eesti rock-muusika 70ndaid või kuidas neid tagantjärele interpreteerime.
Tekst: Andri Riid
Sellised ülevaatlikkusele pretendeerivad teosed – nagu ka Ruja ühe omapärasema laulu järgi nime saanud Andres Oja raamat – on kasulikud kõigile, kes tahavad oma teadmisi tollest Eesti muusikas üllatavalt mõjusaks osutunud kümnendist terviklikumaks pildiks muuta. Seda enam, et too aeg on nüüdseks juba 40 aasta taguses minevikus ning muusikaalases publitsistikas kahtlemata alakäsitletud. Raamat on mõtteliseks järjeks Vello Salumetsa Eesti biitmuusikat ja 60ndaid käsitlevale ning juba kaks korda (1998 ja 2013) trükivalgust näinud teosele „Rockrapsoodia”. Kuid erinevalt Salumetsast, kes 60ndatel ka ise muusikuna tegutses, oli Oja suurema osa 70ndatest fännistaatuses (tema professionaalne muusikutee algas järgmisel kümnendil ansamblis Vitamiin).
Võimalik, et see ongi parim positsioon selletaolise teose kirjutamiseks: uurimisobjektist on mõningane distants, ent samas on oldud ka ise otsapidi asja sees. Pea kogu see punt muusikuid, kes 70ndatel Eesti muusikas ilma tegid, on hilisemast ajast head tuttavad. Kahtlemata soodustas see ka materjali kogumise ajal usaldusliku õhkkonna tekitamist.
Lobedas keeles kirjutatud raamat on jagatud 31 peatükiks, millest igaüks kirjeldab üht 70ndatel tegutsenud kooslust − Virmalistest Propellerini. Kui raamatusse kaasatud ansamblid stiililisele skaalale seada, siis kangastub tõeliselt lai spekter: Koomast Kukerpillideni. Ühest küljest on käsitletud omal ajal ülipopulaarseid ansambleid nagu Palderjan või Apelsin, kes esinesid ja salvestasid pidevalt, kuid samas on esindatud ka vaid mõne kontserdiga maha saanud ja enesest vähe säilikuid maha jätnud kollektiivid. Oma peatüki on saanud mitmed Eesti Riikliku Filharmoonia palgalehel olnud kutselistest muusikutest koosnenud ansamblid, aga ka sellised, kes ei läbinud avalike esinemiste eelduseks olnud tarifitseerimist ning võisid üles astuda üksnes kinnistel pidudel.
Võib muidugi küsida, et miks nii. Eks Eesti kergemuusikas olidki kõik omavahel seotud – muusikud liikusid sageli ühest bändist teise, et seal hoopis teist stiili mängida või pikemat rubla teenida. Kõige ilmekamaks näiteks on vast Joel Steinfeldt, kes 70ndatel alustas tolle aja kohta väga radikaalses ansamblis Kooma, kuid leidis kümnendi lõpus end juba popmuusikat viljeleva bändi Vitamiin ridadest. Või Kooma basskitarrist ja lugude põhiline autor Heiki Tark, kes teenis 70ndate keskel vorsti leivale filharmoonia kõige estraadlikumas ansamblis Laine. Või Koomas, Rujas, Ornamendis ja Psychos mänginud, ja seejärel Rock Hotelli siirdunud Andres Põldroo, kes oli ka dekaadi vaieldamatu kitarrikangelane nr 1.
Lugejale on ilmselt paeluvam raskustega võidelnud bändide käekäik. Poolpõrandaaluse ja võimude poolt vaevu sallitud nähtusena ei saanud tolleaegsed rokkansamblid peaaegu mitte mingit meediakajastust ning ka esinemisvõimalusi tekkis harva. Nad ei andnud välja heliplaate ja isegi kui seda oleks saanud teha, maksti muusikule tema töö ees sümboolset tasu, mille suurus ei sõltunud kuigivõrd plaatide läbimüügist. Ja kui jõutigi mõnda telesaatesse, salvestati need lindid pahatihti hiljem üle.
Üldiselt jääb raamatust mulje, et kui keegi üldse 70ndatel Eesti rokist kirjutas, oli see diskotaadiks kutsutud Riho Baumann. Baumanni kajastused ilmusid ajalehes Polütehnik, mis oli tolleaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi (ehk TPI) parteikomitee, rektoraadi, komsomolikomitee ja ametiühingukomitee häälekandja, seetõttu ka mitte eriti laia levikuga perioodiline väljaanne. Kõige tipuks harvendas Eesti ansambleid nagu hoolas aednik Nõukogude armee, mis tihti riisus muusikuid bändidest kõige magusamal hetkel kaheks-kolmeks aastaks; sageli veel nii, et kui üks liige naases, oli sõjaväkke mineku kord teise käes. Laval pillatud lohakale fraasile võis järgneda esinemiskeeld (nähtavasti oli alati kohal keegi, kes nägi ja raporteeris), kuid keeld võidi anda ka selle eest, et publik liiga innukalt kontserdil kaasa elas. Kõigest eelnevast tingituna oli suurem osa raamatus kajastatud ansamblitest üpriski lühiealised (2–4 aastat).
70ndad oli ühtlasi veel ka see kümnend, kus muusikutel tuli läbi ajada Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari või isetehtud pillide ja võimenditega (esimene Fender Stratocaster smugeldati tänu sidemetele välismaa kirikuringkondades ansamblile Esra, mis oli In Spe eelkäija). Kõigest sellest hoolimata kirjutati palju väga huvitavat ja ajaproovile vastu pidanud muusikat, samuti leiti salvestusvõimalusi, tänu millele elab toonaste päevade pärand tänini.
Sellistel peatükk peatüki järel üht ansamblit teise järel lahkavatel teostel on suur oht muutuda monotoonseks. Kõnealune raamat seda ei ole, ehkki Oja on kohusetundliku kroonikuna kirja pannud ka kõik koosseisumuutused ning viited helikandjatele, millelt võib leida ühe või teise ansambli lugusid. Viimane on neile, kes kogumikku teatmeteosena kasutavad, kahtlemata eluliselt vajalik informatsioon.
Praegusel infoajastul on „Tsepeliini triumfi” mugav täiendada YouTube’iga, kust leiab suurema osa raamatus mainitud lugudest. See, et mu viimase nädala playlist’is on olnud laulud nagu „Ma pesen oma hambaid verega”, „Julgus”, „Meie teisikud”, „Teravik on suunatud alla” jne, on küll puhtalt Andres Oja teene.