Kui Raul Ojamaa ja Marten Kuningas looga „Tagurpidi vaal” Naissoo loomingukonkursi võitsid, oli asi selge − vähemalt üks neist peab olema andekas. Aga et mitte eelistada üht talenti teisele, otsustan mõlemaga juttu teha (Marteni intervjuu leiab ajakirjast leheküljelt 66). Selleks puhuks sai lausa Käsmu sõidetud, kus kogu kamp parasjagu uut albumimaterjali salvestab.
Istume Rauli, Marteni, Kaarel Tamra ja Peedu Kassiga rahvamaja verandal ning püüame üksteise võidu jalgpalliülekannet ignoreerida.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Ma hakkan siis kohe provotseerima: miks te Marten Kuninga plaadi salvestamiseks siia Käsmu rahvamajja endale stuudio ehitasite? Kas korraliku stuudio jaoks polnud raha?
Hehee, hea küsimus! Meil oli algusest peale idee, et plaat tuleks salvestada kusagil linnast väljas, et kõik oleksid ühes kohas ja keskenduksid plaadi tegemisele. Tegelikult pidime üldse Viljandimaale minema. Linnas võib samuti nädalaks stuudio rentida, aga seal on ikkagi segavad faktorid, kus keegi peab korra kusagil ära käima vms. Siin on aga täielik keskendumine − meelestatus ja vibe on ühtne. Selline laager tekitab hea kambavaimu.
Kas siinsetes ruumides midagi läbi ei kosta? Koera haukumine või linnulaul… Kuidas koht salvestuskvaliteedile mõjub?
Ei ole üldse mõjutanud, pigem on saund olnud hea. Lindistusmees Kaarel (Tamra –toim) on ruumid akustiliselt lindistuskõlblikeks kohadanud. Tõime linnast ka asju kaasa, näiteks aksid − see paks riie, mis summutab ruumi − ning nurka kivivilla pakid, et need bassi madalad sagedused ära sööks. Täiesti nullist poleks saanud siin teha, aga kerge ettevalmistusega tuli väga cool saund.
Ja see linnulaul – ühes loos on see isegi sihilikult sees. Marten ja Peedu salvestasid maja taga, oli kerge tuul ja öine linnulaul on tegelikult laulu ja kontrabassi taustal õrnalt kuulda. Linnas sellist asja teha ei saaks.
Peedu: Ühte kohta kostus ka koera haukumine ning see linnulaul oli nii õiges kohas. Aga salvestuse kvaliteedi mõttes võib öelda, et ühtepidi pole tingimused küll ideaalsed, ent kuna meil on aega palju rohkem, siis lõppkokkuvõttes saab parema kõla. Soolotrummi saundi on aega leiutada lausa mitu tundi − proovida erinevaid mikreid ja nahkasid…
Raul: Just, täpselt. Kui oled kuskil Tallinna stuudios ja näiteks trummar otsib saundi, siis põhimõtteliselt istud kontrollruumi diivanil ja ootad. Aga siin on palju vabadust − mine ja jaluta mere ääres näiteks. Ja siinsetes ruumides on palju puitu, see teeb saundile ainult head.
Võitsite looga „Tagurpidi vaal” Uno Naissoo loomingukonkursi. Loo muusika on sinu tehtud. Kui kaua tuli kõlapildi ja ülesehitusega vaeva näha?
Selle loo tegemiseks läks üpris vähe aega. Ma umbes mäletan, et kell 11 õhtul võtsin pilli kätte ja kell 5 hommikul oli muusika olemas. Kodus tegin, partiisid ja asju ma hiljem stuudios ei lisanudki. Saundid olid ka needsamad, mida ma tavaliselt kasutan. Ühe ropsuga tegin selle ära.
Kuidas lugu sündis? Algne versioon oli sul vist instrumentaalpala.
See valmis täiesti iseenesest. Jämmisin ilma igasuguse eesmärgita, sõnu ees ei olnud… Järgmine või ülejärgmine päev saatsin selle Martenile − me ikka vahetame ideid −, et näe, tegin mingi lookese. Ja umbes kahe tunni pärast saatis ta mulle selle viisi ja sõnadega tagasi. See on üsna vahetu ja loomulikult sündinud lugu.
Kas Marten tegi sõnad kahe tunniga või oli tal sahtlis midagi olemas?
Mu arust tegi ta need kohe. Niipalju kui teda tean, siis iga looga alustab ta ikka algusest.
Sind peetakse üsna leidlikuks plokkide kasutajaks – tämbrid, saundid ja kidraelektroonika näib olevat su erihuvi. Kui palju sa oled pidanud aja jooksul plokke läbi katsetama, et leida seda, mis sulle meeldib?
See on järk-järgult arenenud. Muidugi olen ma kidraefektide ja saundifänn. (Naerab.) Kunagi ma olin isegi veel hullem. Whammy’d ja asjad olid pedaalilaual, ja mulle meeldis kõiksugu ufoefekte teha. Praegusel ajal üritan võimalikult vähesega soovitud saundi saavutada, et muusika oleks orgaanilisem ja ilma show-off’ita. Aga kui järele mõelda, siis mul on kõik plokid kogu aeg käigus. Olen neid niimoodi järjest soetanud, vastavalt kõlaideaali arengule. Ma ei ole niivõrd suur gear’i-friik, kes otsib netist seda kõige paremat, pigem vaatan, mis on hetkel poes olemas ja leian sealsest valikust endale selle, mis mind inspireerib. Lõpuks on kõige tähtsam ikkagi inimene, kes pilli mängib – sealt algab minu jaoks ka hea saund. Efektid ei tohiks olla fantaasiavaeguse peitmiseks, vaid oma ideede detailseks viimistluseks.
On sul kõrvus ka saundi esteetiline ideaalmudel, kuhu sa tahaks välja jõuda?
Peedu: (sosistab) Jonny Greenwood. (Naeravad.)
Raul: Ma arvan, et see ideaal on üpris sama, mis mul praegu pedaalilaual on. Praegu on mu jaoks fookuses drive’i saund ning ilmselt toimub ühel hetkel ka mu pedalboard’is väike muutus. Aga kuna mulle meeldivad äärmuslikud karakterid, siis üldisest heliideaalist ei saagi rääkida. Kui, siis võiks märksõnaks olla paindlikkus. Kontserdil võiks mul ideaalis olla kaks suurt pedaalilauda, et saaks improviseerida…
Loe edasi ajakirja sügisnumbrist (12/2014)
Raul Ojamaa ja Marten Kuningas duona klubis NYC PianoBar (30.07.2014):